Valitsus ei toetanud riigikogu liikmete algatatud seaduseelnõu, mis sätestas religiooniõpetuse sisseviimist koolide õppekavadesse.

Eestis on usuõpetusest tehtud problemaatiline aine, mida see tegelikult olema ei peaks. Usk religiooni mõttes kuulub inimeseks olemise juurde. Kui keegi arvab, et ei kuulu, siis psühholoogia toob selgust. Peeter Tulviste on üks riigikogus kõnealuse eelnõu algatajatest.

Kui me koolides õpetame keeli, kirjandust, matemaatikat, füüsikat jne, siis on sama vajalik ka usku õpetada. Usuõpetuse kaudu saab õpilane põhimõttelisi teadmisi vaimu- ja hingeelu nähtustest, millega ta elu kestel võib kokku puutuda ja mida ta peab arvestama, et elus toime tulla. Usk annab kindlust.

Ei ole mõeldav täisväärtuslik haridus ilma piiblis esitatud mõisteid, käitumisnorme, õpetlikke lugusid ja sümboolikat tundmata. Piiblisse tuhande aasta kestel kogutud igapäevaeluks tarvilik materjal on erakordselt rikkalik. Sellest ilma jäämine tekitab lünga õpilase teadmistesse ja eluvaadetesse.

Näiteks ei ole mõeldav olla Eesti seaduskuulekas kodanik ja ühiskonnaliige ilma kümmet käsku tundmata ja täitmata.

Nõukogude ajal ateistliku hariduse saanud eakad tuttavad väidavad, et nad ei suuda enam iseseisvalt usulisi tõdesid õppida ja nendivad kahetsusega, et neid orienteeriti maailmavaateliselt valesti. Selle parandamine on väga raske, sageli võimatu. Nõustugem äratundmisega, et inimeste eetiline eluhoiak sõltub meie suhtest Jumalaga, kes on ju armastuse allikaks.

Ei ole võimalik olemasolu lõpmatust haarata ainult loodusteaduslike vahenditega. Piiblilugude tundmine annab õpilasele laia aluse edaspidiseks iseseisvaks mõttetööks, eriti hea ja kurja vahekorra üle otsustamiseks.

Eesti Vabariigi esimesel perioodil andis kooli usuõpetus kõigile tol ajal koolihariduse saanutele südamehariduse aluse. Meie Euroopa kultuuri põhiline paradigma on 66 raamatust koosnev piibel. Selles leiame üldtunnustatud mõistete nagu inimelu ja ühiskonna seaduspärasuste ja meetodite süsteemi.

Kahetsusväärne, et juba 15 aastat taas vabas Eestis valitsus ja paljud lapsevanemad veel ei mõista religiooniõpetuse vajalikkust. Hea, et peaminister peab usuõpetust vajalikuks.

Paraku ei nihku see aktuaalne asi ikka paigast. Ajal, mil Eesti hariduselu korraldajad mõtlevad ikka veel Nõukogude aja ateistlike mudelite järgi, on enamikus Euroopa riikides religiooniõpetus üldhariduse loomulik osa.

Ammu oleks aeg meilgi aru pähe võtta ja usuõpetuse liinil initsiatiivi näidata ning jõuliselt tegutsema hakata. Meilt nõuab seda ka ÜRO lapse õiguste deklaratsioon ning hilisem konventsioon, mis sätestab iga lapse põhilise inimõigusena ka usulise hariduse.