Peep Pahv

FOTO: Pm

Eesti võrkpallikoondis piirdus EM-finaalturniiril kolme kaotusega. Kindlasti leidub nüüd neid, kes ristiksid võrkpallurid niisama raha kulutajateks. Kuid pidagem piiri – sedasamust raha, mida kulutada, ju polnudki…




Ning kas just siin ei peitu kolme kaotuse kõige sügavam põhjus? Eesti koondis oli konkurentidega võrreldes nagu maalt ja hobusega saabunud vaene sugulane. Samal ajal kui alagrupikaaslased timmisid koos ala absoluutse tipuga oma vormi maailmaliigas, osalesid eestlased kolmandajärgulistel turniiridel. Pole ju võimalik Võrus TTÜga madistades leida enesekindlust, et minna ja trampida jalge alla tugevad vastased.



Kindlasti pole süüdi kitsaste olude kiuste endast kõik andnud võrkpallurid ja treenerid – süüdi on kogu Eesti spordisüsteem, mis ei võimalda võistkonnaalasid piisavalt toetada.



Eesti võrkpallikoondis on arenenud loogilist teed pidi – kümme aastat tagasi osaleti juunioride MMil, nüüd mängis sisuliselt sama põlvkond täiskasvanute EMil. Järgmine samm oleks noppida tiitlivõistlustelt ka võidupunkte. Selleks peame aga vaese sugulase staatusest välja rabelema.