Viire Sepp: andekate toetamisest sõltub Eesti edu

Foto: Pm

Seni kuni andekad lapsed ei saa Eesti koolisüsteemis oma unikaalseid võimeid välja arendada, jäävad ka Eesti elu edasi viivad ideed tulevikus sündimata, märgib andekust uurinud Viire Sepp, Tartu Ülikooli teaduskooli kauaaegne direktor.

Mida tähendab andekus?

Ega selle defineerimisega lood kiita ole, isegi teadlastel pole ühtset ja kõike hõlmavat määratlust. Pedagoogikas oleks kõige otstarbekam öelda, et andekus on individuaalne potentsiaal eriliste või silmapaistvate saavutuste ilmnemiseks kas ühel või ka mitmel alal.

Kas siit järeldub, et andekaid ei pea otsima ilmtingimata ainult viieliste õpilaste hulgast?

Absoluutselt. 2007. aastal viisime teaduskoolis läbi uuringu, kus selgus, et meie koolides valitseb jätkuvalt stereotüüpne lähenemine: andekas on korralik ja tubli viieline õpilane. Ega selles saa õpetajaid süüdistada, sest keegi ei ole neid õpetanud andekat märkama. Õpetajakoolitus pole ainult Eesti probleem, see on ka maailma andekusuurijate konverentsidel kuum teema.

Kas see tähendab, et andekas võib olla hoopis kaheline või kolmeline laps?

Jaa, võib juhtuda küll. Mul on näiteks kogemusi mitme rahvusvahelisel olümpiaadil osalenuga, kelle ainehinne ei ole olnud viis, vaid isegi kolm. Või näiteks kukkus rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil pronksmedali saanud noormees keemia riigieksamil läbi, sest ilmselt kasutas ta mõnda ebastandardset või ootamatut lahendust, mis eksamitöö parandajale esimese hooga tundus, et pole päris see, mida ta näha lootis. Õnneks lõppes kõik siiski positiivse tulemusega.

Kas probleem tekib sellest, et kool on standardiseeriv asutus, aga andekas on millegi poolest eriline, kes vajab ülejäänutest teistsugust õpetamist?

Jah. Praegu räägime suurte sõnadega individuaalsest lähenemisest. Jutt ei ole sellest, et anda andekatele midagi paremat kui teistele. Neile tuleb anda seda, mis teeb nad ses mõttes teistega võrdseks, et nad saavad koolis seda, mida nende võimed võimaldavad. Olümpiaadidel käijad on öelnud, et koolisüsteem kasvatab halli massi.

Uuringud omakorda näitavad, et võimekad lapsed on tihti koolis käitumisprobleemidega. Miks? Sest neil on koolis igav. Praegu õpetame tihtipeale andekad lapsed koolis laisklema.

Neil ei teki vajadust pingutada, sest me ei paku neile stimuleerivat vaimutoitu. Nii hakkavad nad pigem tundi segama, õpetajale vastu haukuma, sest andekusega on sageli seotud isiksuslikud jooned, mis mõjutavad vastuhakulist käitumist: nad ei allu autoriteetidele sellepärast, et too on direktor või õpetaja või lapsevanem. Autoriteet tuleb ikka välja teenida.

Samuti on andekate ajuprotsessid kiiremad, nii et käitumisega võivad nad jätta hüperaktiivse või tähelepanuhäirega lapse mulje. Siis klassifitseeritakse nad sinna kategooriasse, nagu oleks neil meditsiiniline probleem.

Kui palju andekaid üldse leidub?

Kui IQ normjaotuse kõvera järgi võtta, siis loetakse andekaks kaks kuni viis protsenti. Pedagoogikas arvatakse, et õpilasi, kellele oleks vaja eriõpetust anda, võiks olla kümme protsenti.

Kuidas andekaid ära tunda peale selle, et nad on mõnikord hüperaktiivsed, segavad õpetajaid ja ei allu autoriteedile?

Selleks kasutatakse erinevaid võtteid, muu hulgas vajadusel ka psühhomeetrilisi vahendeid, nagu näiteks IQ-test, ehkki IQ ei ole enam ammu võrdsustatud andekusega. Me saame rääkida andekusest testide sooritamisel või kooliandekusest, kus laps on hästi kohanenud süsteemiga, sellega, kuidas õpetatakse, tal on lahtine pea ja ta saab kergelt viied kätte. IQ korreleerub tugevasti koolihinnetega.

Aga on vaja eristada ka loovproduktiivset andekust, kus me ei räägi teadmiste reprodutseerimisest, vaid uue loomisest.

Nii et andekuse mudelis on lisaks kõrgetele võimetele tähtsal kohal ka loovus ja ülesandest või teemast innustumine, motiveeritus. Alles nende kolme ühisosa olemasolul saame rääkida sellest, et tegemist on selliste eeldustega andekaga, kes on võimeline meie majanduses või ühiskonnas midagi uut looma.

Kuidas neid andekaid õpetada, kui klassis on üle 30 lapse ja kolm neist ehk kümme protsenti nõuavad erilist tähelepanu?

Põhiprobleem ongi selles, et õpetajal ei ole esiteks kogemust ja teiseks ei ole tal lapse jaoks aega. Ja sageli ei ole aega ka lapsel, kes on tihti võimekas mitmel alal ja mitmekülgsete huvidega. Lisaks on andekatele sageli omane perfektsionism: kui nad midagi teevad, siis tahavad nad olla maksimaalselt head. Koolis kasutatakse neid tihti ära: saadetakse igale olümpiaadile või konkursile ja keegi ei küsigi, mis neid ennast huvitab.

Andekatele on sageli omane ka visuaal-ruumiline mõtlemine, neile ei sobi traditsiooniline järjestikuline-auditiivne koolisüsteem. Seetõttu oleks neile sageli vaja pakkuda teistlaadsele metoodikale põhinevat õpetust.

Siin peab õpetajale appi tulema. Iga andeka õpetamine nõuab oma spetsiifikat ja seda õpetaja koormaks laduda ei ole õige. Tartu Ülikooli teaduskooli üks rolle ongi välja töötada materjale, mida õpetajad saaksid kasutada tööks tugevamate õpilastega.

Eestis oleks lahendus ka see, kui piirkondlikult, kas maakonnas või linnas, korraldataks nädalas kordki ringitööd võimekamatele: terasemad õpilased tulevad kokku, lahendavad ülesandeid või teevad katseid.

Koolid võiks julgemalt kasutada neid võimalusi, mida pakuvad kõrgkoolid. Näiteks Tartu Ülikooli teaduskooli eeskujul on hakanud koolinoortele kursusi tegema Tallinna Ülikool, kus töötab 2004. aastast õpilasakadeemia. Õpilastele mõeldud kursusi pakub ka Tallinna Tehnikaülikooli tehnoloogiakool. Koolid võiksid integreerida neid kursusi oma õppekavasse.

See tähendab, et õpilane ei piirduks ainult kooli pakutavate valikainetega, mis on tavaliselt nn pehmed ained, aga neile, kellel on huvi füüsika, keemia või bioloogia vastu, võiks olla näiteks teaduskooli geneetikakursus. See võiks olla võimekate õpilaste individuaalse õppekava normaalne osa.

On meil välismaalt midagi õppida või üle võtta?

Euroopas võiks eeskuju võtta Inglismaa Warwicki ülikooli juures olevast riiklikust arengukeskusest, kus uuritakse andekaid lapsi, töötatakse välja sobivaid haridusprogramme ja nõustatakse nii andeka vanemaid kui õpetajaid. Ka TÜ teaduskool on arenguks valinud just sellise tee.

Sloveenias toimub testide abil andekate laste tuvastamine ning seadus kohustab koole neid aitama. Aine­didaktikud aitavad õpetajatel andekaile välja töötada individuaalseid õppekavasid. Paar aastat tagasi leidsid nad võimaluse maksta oma tippudele 200-euroseid stipendiume kuus. Selle saamiseks peavad lapsel olema kas väga silmapaistvad saavutused olümpiaadidel ja teadustööde konkurssidel või peab ta IQ olema 130st kõrgem.

Saksakeelses kultuuriruumis on levinud suveakadeemiad. Kahe nädala jooksul uurivad õpilased ülikoolide teadustöötajate, doktorandide või õppejõudude juhendamisel mingit teemat – loomulikult käib sinna juurde muu noortepärane suveelu –, et süveneda valdkonna spetsiifikasse. Nad kogevad valdkonnale omast terminoloogiat, töötavad sarnaste võtetega ja aparatuuriga nagu professionaalid oma uurimistöös. See võiks olla ülikoolide ja teadusasutuste koostöövõimalus kooliõpilastega ka Eestis.

Kas andekatele peaks koolides kuidagi ka vastu tulema?

Maailmas peetakse suhteliselt efektiivseks aktseleratsiooni: võimaldatakse andekatel jätta klasse vahele või liikuda mõnes aines kiirendatud korras edasi. Paljud uuringud näitavad, et hirmud lapse sotsiaalsetest ja emotsionaalsetest probleemidest, mida  aktseleratsiooniga tihti seostatakse, ei pea paika. Järelikult võiks aktseleratsiooni julgemini kasutada ka Eesti koolides: näiteks kui laps on oma arengus kaaslastest tublisti ees, ei ole mõtet istutada teda 1. klassis, vaid mõistlik on tõsta ta 2. klassi.

Loomulikult tean, et koolikorralduslikult ei ole see lihtne. Aga arvan, et andekad on seda väärt, et nende nimel pisut vaeva näha.

Teine andekaile vastutuleku võimalus oleks selles, et kui nad on käinud läbi olümpiaadide kadalipu, siis ei peaks nad oma pädevust ka riigieksamil tõestama. See võiks olla endastmõistetav, et kui õpilane on jõudnud üleriigilisse lõppvooru, siis annab olümpiaaditulemus vastavas aines talle sada punkti.

Samas on mul hea meel, et kõrgkoolid on hakanud vastuvõtutingimustes andma soodustusi olümpiaadide paremikule. Tartu Ülikooli tehnoloogia-loodusteaduskonda saavad kõik täppisteaduste olümpiaadide lõpuklassi lõppvooru pääsenud sisse ilma, et keegi küsiks, kuidas läks eesti keele eksam või mis oli laulmise hinne.

Tartu Ülikool on liikumas ka seda teed, et õpilased, kes on gümnaasiumis õppinud süvendatult matemaatikat või füüsikat või võtnud teaduskooli või õpilasakadeemia kursusi, võiksid kanda neid tulemusi oma bakalaureusetaseme õpingutesse. Nii saavad nad suurema valikuvabaduse ka kõrgkoolis, sest tihti pole massistunud kõrgkool võimeka õpilase jaoks samuti enam stimuleeriv.

Kui kokku võtta, siis mis on meile kõigile sellest kasu, et käputäis andekaid saaks koolis paremad võimalused oma ande realiseerimiseks?

Kui räägime teadmistepõhisest Eestist ja innovatsioonistrateegiatest, siis kust muidu tulevad niisugused inimesed, kelle najal selline Eesti tekib? Nagu president ütles: need sõnad jäävadki sõnadeks, kuni me ei pööra andekatele tähelepanu.

Viire Sepp

•    Viire Sepp on kauaaegne Tartu Ülikooli teaduskooli direktor.
•    Lõpetanud TÜ matemaatikaõpetaja ja psühholoogina. Magistrikraad pedagoogikas.
•    2008. aastal sai Hollandis Nijmegeni Radboudi ülikoolis sotsiaalteaduste doktorikraadi andekuspedagoogika ja -psühholoogia erialal.
•    Koolitajana peab oma missiooniks pedagoogide ja lapsevanemate harimist andeka lapse eripärade ja vajaduste suhtes.
•    Eesti esindaja andekusuurijate ja praktikute Euroopa (European Council for High Ability) ning ülemaailmses (World Council for Gifted and Talented Children) organisatsioonis.