Aleksei Lotman: Tuumajaamast tõhusamad vahendid

Aleksei Lotman Foto: Postimees.ee

Tuumaenergeetika arutelud kipuvad alati emotsionaalseks minema. Mina näiteks ei varjagi oma emotsionaalset suhtumist sellesse teemasse. Põhjusi on palju, neist lihtsaim on, et ma ei taha uut Tšernobõlit. Miks tuumajaama pooldajad, kes ei väsi vastaseid süüdistamast emotsionaalsuses, ise alati nii emotsionaalselt reageerivad?

Kuid emotsioonid emotsioonideks, püüame arutleda ratsionaalselt ja faktidele tuginedes. Üks pooldajate väide on, et Tšernobõli katastroof oli ammu ja sellist asja enam ei saavat juhtuda. Kahjuks saab ikka.

Pärast Tšernobõlit on juhtunud vähemalt 22 avariid, millest 15 juhul toimus ka radioaktiivsete ainete pihkumine keskkonda.

Mõned näited: 1986. aastal oli Hamm-Uentropis, tollasel Lääne-Saksamaal avarii, mille tagajärjel täheldati radioaktiivsuse tõusu kahe kilomeetri kaugusel tuumajaamast. 1993. aastal oli Tomskis Venemaal tuumakütuse töötlemise tsehhis plahvatus, mis purustas hoone ja põhjustas radioaktiivse pihkumise kuni 20 kilomeetri kaugusele. Ligi kaks tuhat inimest sai kuni 50 mSv kiirgusdoosi.

Ohtlikud näited

2000. aastal lekitas reaktor Buchananis USAs keskkonda radioaktiivset auru. 2005. aastal lekkis Sellafieldis Suurbritannias ligi 83 000 liitrit lahust, mis sisaldas 20 tonni uraani ja 160 kilo plutooniumi. Näiteid on veelgi.

Võib ju vastu väita, et need avariid polnud võrreldavad Tšernobõliga. Õnneks on see tõsi. Sellised avariid paljastavad vale, nagu ei oleks avariid tänapäeva tuumaelektrijaamades võimalikud.

Millel põhineb väide suurte katastroofide võimatusest? Võidakse ju öelda, et nii eelloetletud juhtudel kui ka Tšernobõlis põhjustas avarii eelkõige inimlik viga. Seegi on tõsi, kuid seda suuremaks tuleb tunnistada ka riski.

Kui jutt «uutest ja ohututest» reaktoritest võiks veel kedagi veenda, pole uut inimest Tšernobõlist möödunud aja jooksul kindlasti suudetud aretada.

Seega tuleb tuumajaamade ohutus tunnistada pooldajate soovunelmaks, millel pole rohkem seost tegelikkusega, kui oli Tšernobõli katastroofil tol õnnetul kevadhommikul.

Avariioht pole tõsidusele vaatamata kindlasti ainus argument tuumaenergeetika vastu. Mitte keegi pole suutnud välja mõelda ühtegi mõistlikku radioaktiivsete jäätmete ohutuks muutmise viisi. Väide, et küll keegi need kusagil meie eest kindlasse kohta toimetab, on pehmelt öeldes kummastav. Radioaktiivsed jäätmed jäävad biosfääri ohustama aastatuhandeteks.

Radioaktiivseid jäätmeid tekib nii tuumajaama töös kui ka tuumakütuse ettevalmistamisel. Uraani kaevandamine on räpasemaid mäetööstuse harusid, sest lisaks kõigele muule on kaevandamisega tekkiv jäätmaa radioaktiivne. Ja mina suhtun emotsionaalselt kõigi nende põlisrahvaste saatusesse, kelle maa kaevandamine hävitab. Igaüks, kes on lugenud Mike Goldsteini raamatut «Voices from Wollaston Lake», saab minust aru.

On üldtuntud tõsiasi, et tuumapomm ja -energeetika on siiami kaksikud. Kuigi tuumajäätmetega ei mõisteta midagi eriti teha, osatakse neist suurepäraselt valmistada tuumarelvi.

Nüüdismaailmas on see, et terroristid valmistavad tuumapommi, muutunud järjest tõenäolisemaks. Veelgi lihtsam kui tuumapommi on teha «räpast pommi» ehk siis radioaktiivsete jäätmetega «vürtsitatud» lõhkekeha. Kas me seda soovime?

Isegi oletades, et keegi tubli ja tark meie radioaktiivsed jäätmed kindlasti üle Atlandi viib ja meie suurima liitlase hoole alla annab, ei taha mina oma koduse elektritarbimisega osaleda USA tuumaarsenali suurendamises.

Kodusesse liivakasti tulles tavatsevad tuumaenergia pooldajad väita, et vastuseis on mõttetu, sest Eesti ümbrus on niikuinii tuumajaamu täis ning Ignalinasse tuleb uus jaam niikuinii, osaleme seal või mitte. Mõlemad väited tekitavad rohkem küsimusi kui vastuseid.

Kas ükski mõistlik inimene lisab teadlikult oma ümbrusesse veel ühe ohtliku objekti põhjendusel, et neid on siin niigi küll? Ja kui Ignalinasse tuleb uus tuumajaam niikuinii, milleks raisata selle rajamiseks meile kõigile kuuluva energiafirma raha? Kas osalus tuumajaamas on üldse kuidagi seotud meie koduse elektrivarustusega või on tegu pelgalt äriprojektiga? Kas osalus sellistes ärides on riikliku energiamonopoli ülesanne?

Energiasääst on tõhusam

Aga kuidas edasi? Teame ju kõik, et põlevkivienergeetika põhjustab hulgaliselt probleeme, põhjavee raiskamisest kuni üleilmse kliimamuutuseni. Paraku on tuumaenergeetika kehv vahend kliimamuutuse peatamiseks. Arvutused näitavad, et kui kogu maailmas ehitataks iga nädala tagant uus tuumajaam – mis on üsna ulmeline stsenaarium –, vähendaks see sajandi keskpaigaks süsihappegaasi emissiooni mitte rohkem kui viiendiku võrra.

Hoopis parema efekti annavad investeeringud energiasäästu ja taastuvenergeetikasse. Loomulikult ei tule ka need lahendused kätte tasuta. Kuid üldjuhul on need odavamad ja tõhusamad tuumaenergia tootmisest.

Enne kui kulutada meie kõigi miljardeid Leetu uue tuumajaama ehitamiseks, teeks ühe tõsisemat sorti uuringu.

Selgitaks välja, mida annaks sama summa investeerimine energiasäästu, koostootmisesse ja taastuvenergeetikasse. Ja siis räägiks edasi. Minupoolest kas või emotsioonideta.