Kelle südametunnistusele jääb tipporkestri hukk?
Juhtkiri: rääkige inimestega!
5. september 2009, 00:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asjaolu, et helilooja Arvo Pärt, maailma tuntuimaid eestlasi ja loomult pigem tagasihoidlik kui tormakas mees, otsustab öelda sõna sekka ühes meie kultuuripoliitilises küsimuses, on kõnekas. Järelikult on selleks vägagi põhjust.
Tema siiras mure Tallinna Kammerorkestri saatuse pärast lausa sunnib kultuuriavalikkust pöörama tähelepanu probleemile, mis eemalt vaadates näib lihtsalt ühe kultuuriorganisatsiooni sisevastuoluna.
Paraku on siin laiem üldistus, mida avalikes esinemistes tavaliselt vaoshoitud Pärt oma eilses Postimehes ilmunud avalikus kirjas nimetab «kultuurigenotsiidi ilminguteks», mille eest ta omal ajal ise Eestist põgenes.
Ta küsib: «Mis on juhtunud eesti muusikas, et see kõik on võimalikuks saanud? Millised kired, ambitsioonid või arvestused on seda väärt, et lasta sel unikaalsel orkestril hukkuda?»
Pärt kirjutas küll ühest orkestrist, kuid tabas tahtlikult või tahtmatult naelapead. Eesti loomingulistes kollektiivides kohtab ikka ja jälle kriise, mis lahvatavad peamiselt seetõttu, et ei osata õigel ajal omavahel ausalt ja avameelselt rääkida.
Kui kriisi eeldused juba loodud, tuleb asi paratamatult avalikkuse ette. Järgneb käteväänamine, mis heidab halba varju nii sasipuntrasse sattunud orkestrile või teatrile kui kogu eesti kultuurile.
Süü lasub sellistes intsidentides enamasti kultuuriasutuste juhtkondadel, kelle meelest loomeinimesed on ühed rasked isiksused (mis sageli vastab ka tõele) ning kellega otsesõnu suhelda kardetakse. Sellises olukorras on konflikt kerge tekkima ja võimenduma.
Ajal, mil probleemi hakatakse lahendama jõuga, on vastuolu pooled juba selgelt eristunud, mis teravdab kokkupõrget. Ja nii võibki vabalt juhtuda, et üks Eestile maailmas au ja kuulsust toonud nimekas kollektiiv sisuliselt lakkab endisel viisil olemast.
Nii ähvardab juhtuda ka Tallinna Kammerorkestris, kus osa koosseisust kavatseb lahkuda. Muusikuid, kes soostusid sundatesteerimisega, võib samuti mõista – leping lõpetati, aga raha tuleb ju kuidagi teenida.
Kultuuriinimeste musta pesu pesemine võib mõnele põnev tunduda, kuid kahtlemata pole see kellegi huvides. Küll aga oleks avalikkuse huvides see, et Tallinna Kammerorkester tegutseks edasi senisel kõrgel rahvusvahelisel tasemel. Siiski tuleks kõige kõrgemal tasemel läbi arutada, miks niisugune olukord tekkis – neid asju saab ja tuleb vältida.
Sest nagu tõdes orkestri looja Tõnu Kaljuste Sirbis: «Ilma selge arusaamata surmatõve põhjustest pole lootustki tulemuslikuks raviks.»