Kadunud Milton Friedman nägi riigi esimeste ülesannetena ette hoolitseda väetikeste-võimetukeste eest ning kindlustada kõigile tasuta haridus (vt nt nädalalõpu Economisti). Iseenesest mõistetavalt tuleb nende eesmärkide täitmiseks edukatelt ja võimekatelt küllaltki suuri makse koguda.
Vastukaja: Õnn ei ole rahas, vaid selle jaotumuses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veelgi tähtsam on see, et maksumaksjatelt kogutu saaks igal juhul rahvusliku heaolu/õnne seisukohalt parimal viisil paigutatud-jaotatud.
Enne Nobeli preemiat 1976. aastal oli ta silma paistnud rahateoreetiliste ja inflatsiooniuurimustega.
Ainult raha massi riiklik reguleerimine määrab inflatsiooni taseme ja seega ka majanduse ebastabiilsuse taseme. Ebastabiilsuse just selle tõttu, et kõrge inflatsioon hävitab rahvusliku hoiustamiskalduvuse, õhutab hankima lühinägelikke riskantseid välislaene, lööb eriti vaeste tasku pihta ja suurendab sootsiumi majanduslikku lõhestumist viib sotsiaalkapitali kängumiseni ja halvab koostöövõimet.
Eelöeldu põhjal on muidugi eriti meeldiv jälgida, kuidas meie kodukootud pangandusgeeniused arendavad järjest uusi monetaar-teoreetilisi originaalmudeleid. Viimasel ajal on selles osas eriti silmapaistvad need kommertsmudelid, mis põhinevad imaginaarsetel ketupiplahvatustel justkui mulgikapsavabrikutes.
Huvitav on see, et need plahvatusmudelid suudavad looritada juba galopeeriva inflatsiooni meie kinnisvaraturul või siis meie keskpanganduse «paradigmaatilise pädevusvõimetuse» mudelit.