Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/09/04/230762t1h7ac1.jpg)
Mis saab siis, kui ajakirjanduses on pealkirjad asjalikud ja allikad soliidsed, ent
avalik arutelu puudub, kirjutab rahvusringhäälingu ajakirjanik Indrek Treufeldt.
Suvisel pärastlõunal korraldas üks raadiojaam eetriküsitluse. «Millise teatri võiks praegusel majanduslikult raskel ajal kinni panna?» päriti rahvalt. Hakatuseks kirus paar helistajat moodsamat teatrikunsti, ent peagi helistas üks vanem daam, kes kuulutas, et just riigikogu on teater, mis otsekohe tuleks sulgeda. Saatejuht vist neelatas vastuseks, aga ei võtnud midagi märkimisväärset ette.
Otse-eeter hakkas seepeale elama oma kiuslikku elu. Üha uued ja uued helistajad vaimustusid riigikogu-teatri ideest ja nõudsid sel moel kõigi Eesti poliitikute kiiret errusaatmist. Mis olnuks ajakirjanduse ametiuhkuse seisukohalt õige? Kas lisada rahvalikule parastamisele hagu või hoopis sekkuda ning kindlalt meenutada algset saateteemat?
Miskipärast on see suvine tähtsusetu vahejuhtum mind painama jäänud. Ja õigupoolest ei teagi, kas arvustada rahvast või ajakirjandust. Pigem tuleks põhjata neid tobedaid olukordi, millest me end iga päev leiame. Iga sihitu arutelu, lõputu ühe ja sama korrutamine teeb tegelikult vaesemaks – eriti nii väikeses riigis nagu Eesti. Ajakirjandus vist ikkagi unustab, et sõnu ei kulutata asjata, ehkki paljud üritavad jätta muljet, et verbaalne müra keskkonda ei saasta.
Nüüd on selline aeg, mil sagedasti kombeks käia eetrit täitmas, ilma et oleks kulutatud sekunditki ettevalmistavaks mõttetööks. Ikka needsamad loosungid, mis nädala jooksul viledaks kulunud, ja mõttekäigud, mida kannab trenditeadlik poliitiline meel. See tuletab meelde uuema aja õpikutõde: ajakirjandusel on alati kõige lihtsam jutustada juba tuntud lugusid ning kõige raskem alustada ja hoida poliitilist debatti.
Muidugi tuleb poliitikutele äsada! See Toompea menüü on ju meil, ajakirjanikel, hästi peas: võileib lõhega, võileib vorstiga, siis veel rääsunud sööklapraad ja raskepärane mustaks võõbatud Eesti-aegne mööbel, lisaks mõned kidurad vaated Koplile – selline on riigikogu söökla. Ja need ilmatu igavad istungid, sisutühjad pressikonverentsid. Kes viitsib enam lugeda tõsist sisepoliitilist kommentaari, kes tahab kanda parlamendikorrespondendi vääritut tiitlit?
Kõige ahvatlevam on riigikogu askeldamist käsitleda Mutionu lõputu peona, milles esinevad paksude värvidega plötserdatud tüpaažid. Nemad ise – poliitikud – on seda juba hästi mõistnud. Keegi on hakanud Kriimsilmaks, keegi Karuotiks, keegi hoopis (kavalaks) Rebaseks. Olgu siis poliitika pigem muinasjutt, milles kõrged palgad ja uimastav võim.
Selle häppeningi raames ergastuvad kohalike valimiste eel maakondades erakondade aktivistid ja reklaamiagentuurid tuunivad poliitikute näolappe. Meie kõigi ühist raha pleegitatakse häbitult reklaamplakatitel ja makstud eetris. Ning mitu poliitikut on viimasel ajal isegi arvanud, et valimiste eel tuleb teha niisugust ajakirjandust, mis ei sisalda ebamugavaid küsimusi – seda muidugi erakonna raha eest. Lame ja massiivne reklaamikampaania näitab, et lihtsameelsus on Eestis ikka veel maagiline tegija. Valija alateadvust saab tõhusalt mõjutada salajase värvikombinatsiooni ja lakutud välimusega.
Pigem siis ikkagi teater kui päris elu! Poliitikateatrist kõneldes unustame siiski publiku, kes tegelikult pigem itsitab, kui söandab tõsta häält, ning ootamatutel hetkedel plaksutab mõõdetult. Ikka uuele ringile veavad end vanad, elukutselised tegijad, otsides rahvale uusi laadanalju. Niisugust tupikut kui Eestis praegu pole ammu olnud.
Ainuüksi peatseid valimisi puudutav omavalitsusüksuste arv on selles sügavalt sümboolne. Kitsikus hüüab, kuid puudub julgus kõnelda reformist riigis, mida juhib Reformierakond. Elu tardub kuni 18. oktoobrini ja riigieelarvest tähtsamaks saab valuuta, mida määrab meeldimine või mittemeeldimine. See jätab tihtilugu mulje, et mõte, mis ei ole populaarne, ei olegi nagu mõte, või poliitika, mis kaugel tühjast sõnavõngutusest, polegi poliitika – tõeline otsusetegemise kunst.
Paljud asjalikud mõtted lämbuvad kiirelt ka internetikommentaaride kolikambris. Seal elab publik oma nimedeta salaelu, klapitades kirjutatut-kuuldut valmispandud skeemidega, olgu siis vabamüürlaste, tiblade, pensionäride, pervertide või Savisaare teemal. Ennekõike tuleb olla meelepärane.
Eks populismi ole mitut sorti. Tavalise populismi kõrval paraku ka meediapopulism, mis toob kihu pidevalt rääkida sellest, mis rahuldaks odavat huvi. Meediapopulism lähtub samuti sellest, mis meeldib, mis mitte, ja eirab klassikalisi uudisväärtuse kriteeriume. Meediapopulism paistab samamoodi nagu rumala lapse istumine kiigel.
Laps lisab hoogu ning satub tegelikult ohtu, kui kiik hakkab kiskuma üle võlli, aga ei oska ka midagi mõistlikku ette võtta.
Äärmused tekitavad imeliku kõdi: kas kiidame end taevani või maname end sealsamas maapõhja. Kord oli Eesti tublimatest tublim, nüüd masust maani halvatud. Valimisteks toovad poliitikud kapist just need lood, mis võimaldavad lihtsaid liialdusi, mis on olemuselt üsna sarnased hiiglaslike reklaamplakatitega. See on juba ajaproovi läbi teinud poliittehnoloogia, millega avalikkus neelab alla pakutud sööda ja ajakirjandus laseb ennast petta.
Ajakirjandusel peab ikkagi olema eneseteadvus ja eneseuhkus. Kehv kirurg vähemalt lõikab ära mõne songa või pimesoole, kehv pagar küpsetab kas või kõva koorega saia, kehv ajakirjanik aga ei tee üldse midagi. Ta lihtsalt laseb poliitikutel laliseda ja rahval otse-eetris mürada. Kehv ajakirjandus toimib nagu toru, millest sündmused lihtsalt läbi kulgevad. Kui igavaks kisub, lisab oma rahvalikule sõnumile tümpsmuusikat.
Õigupoolest on igasugune populism nõrga avalikkuse tunnus, selge märk sellest, et poliitika ei ole enam poliitika, ajakirjandus päris ajakirjandus ega rahvas päris rahvas. Igaühel on mängida oma osa!
Rahvas on nagu mört, mis müüri koos hoiab – üsna tinglik mõiste. Rahvas koosneb suuresti elavatest sõnadest, mis tekivad ja kaovad lakkamatus kommunikatsioonis, ning rahvas koosneb osalt ka poliitikutest ja ajakirjandusest. Keegi ütleb ja keegi võtab kuulda. Just nii elabki avalikkus. Paljusid mõisteid, paljusid vaateid polegi väljaspool sõnu ja mõtteid. Paljusid mõttekäike lihtsalt ei ole, kui
keegi neid välja ei ütle, kui need ei saa avalikkuse osaks.
Kuid avalikkuse nõrkushetk pole vaid moodsate aegade häda. Nädalal, kui Euroopas nõnda palju meenutatakse teise ilmasõja algust, võib julgesti küsida, kuidas mõtles Eesti avalikkus täpselt 70 aastat tagasi. Tolle aja kõige loetavam väljaanne – Päewaleht – kuulutas kohe pärast sõja puhkemist veendunult: «Eestil on koos teiste Balti ja Põhja riikidega kõige paremad väljavaated jääda eemale käimasolevast võitlusest.»
Siis teadsid ehk väga vähesed, et Venemaa asus vankumatult enda nimele vormistama seda, mis MRPga talle justkui kuulus. Septembri lõpul 1939 algasid Eesti delegatsioonil rasked läbirääkimised Moskvas. Eesti ajakirjandusest oli sealjuures venelastele kõvasti abi. Keegi ei vaevunud poliitikuid pigistama ning avalikult küsima, kuidas välispoliitiliselt nurka mängitud riik peaks käituma.
Kui 28. septembril sündis baaside leping, nentis Päewaleht juhtkirjas: «Me arvame, et selle sammu ulatavam põhjendamine ei ole praegu tarvilik.» Nõnda näitas väljaanne, et on teemasid, mille üle ei vaielda, ning otsuseid, mis ei vaja põhjendamist ega arutamist. Sündmuste edenedes sai mitmest artiklist lugeda, et baaside lepinguga tegi Eesti parima võimalikest valikutest ja lepingu kirujad on pahatahtlikud ja rumalad.
Hiljem leiab teisitimõtlejatest siin-seal lühikesi teateid, kui politsei annab teada uutest «alusetute kuulujuttude levitajatest». Kui Nõukogude sõjaväevoorid üle riigipiiri vurama hakkavad, keelab valitsus igasuguse pildistamise ja ka suhtlemise välismaailmaga. Nõnda kujuneb olukord, kus kõik on võõraste tulekuks tõepoolest valmis, ka avalikkus.
Sügisel 1939 algab ka umsiedlung – sakslaste suurejooneline ümberasumine Eestist. Tallinna sadamas ootavad aurikud üksteise järel. Ajakirjandus mainib esiotsa heldinult, et esimeste tuhandete lahkumisel mängiti isegi Eesti hümni, hiljem väljendab aga rahulolu endiste kurnajate Saksamaale lahkumise üle. Mõni aasta hiljem tunti sakslaste tagasitulekust ometi rõõmu. Elu õpetas, et ühegi suurvõimu suhtes ei tohi langetada lõplikku otsust.
Ma pole ajaloolane, ei oska selgitada saatuslike nädalate kõiki finesse ega otsustada, kes midagi valesti tegi, kes süüdi jäi. Oskan vaadata 1939. aasta tekstidele kui ajakirjanik, mõeldes, kuidas vaadata tekstile silma, kuidas tekst kõnetab ajakirjandust. Kõik justkui sujub – pealkirjad on sama asjalikud kui tänapäeval ja allikad soliidsed: Reuters, Havas, DNB ja TASS.
Tulevad kiretud teated Poola vallutamisest ja sündmustest Läänerindel. Kuid ikkagi paistab silma, et arutletakse pigem Tallinna ettekandjate uue tööriietuse ja peapiiskopi riivatu elu kui Eesti ees seisvate valikute üle. Paradoksaalne, et olulisimad mõttekäigud tulevad siinsesse ajakirjandusse Soome lehtede kaudu. Just nendes üksikutes tsitaatides kajastub ühe ajajärgu õud. Soome arutleb lõpuni. Eesti valib vaikuse. Poliitika, eriti veel välispoliitika pole enam avalikkuse asi.
Tagantjärele võib nentida, et 1939. aastal tegutses Eesti ajakirjandus autoritaarse riigikorra kammitsais. Praegu, 70 aastat hiljem on saabunud aga imelik jõudehetk, mil avalikkus on suuresti tüdinud poliitikast. Vahet ju tegelikult pole – ikka seesama poliitika puudumise aeg.
Eesti Ajakirjanike Liidu 20. sünnipäeval, aastal 1939 ütles liidu tollane esimees Jaan Taklaja: «Kõrgel valvepostil seisja näeb ilusa ilmaga küll kaugele, kuid Jumal taevas ei ole hoolitsenud maailma loomisel vaid päikesepaiste eest, vaid ka rajuilma eest, mis tumestab horisondi, ning seepärast ongi just kõrgeil valvepostidel seisjate huvides, et ajakirjandus oma terava silmaga heidaks pilgu ka neisse kohtadesse, kuhu on hädapärast vaja värskemat tuuletõmmet ja ergutavat tõuget.»
Suure hävingu eel tegi ajakirjanike tsunft meeleheitliku katse öelda, et kui ei mõtle ajakirjandus, mõtlevad teised, ja mitte tingimata rahvas.