Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2119995t1h6bad.jpg)
Brüsselis rõhutatakse avalikule arvamusele tuginedes tihti, et Euroopa Liit põeb laienemisväsimust. Euroopaga assotsieeruda soovivate riikidega suheldakse kahekeelselt: inimõigusi ja Euroopa leppimist silmas pidades tervitab EL kandidaatide soovi laieneda, lüües seljataga samas häirekella ja avaldades kahtlust liitujate kvaliteedi kohta. Vilistades ja uksi paugutades ei jõua EL kuigi kaugele.
ELi laienemise debatti tekkis uus lähenemine: enam ei küsita, kas kandidaatriigid vastavad eurooplaste seatud kriteeriumidele, vaid räägitakse liidu võimest neid kandidaate «sisse imeda». Kas Euroopa kollektiiv on suuteline soovijaid vastu võtma, ilma et see takistaks tema talitusi või seaks ohtu ELi eesmärkide saavutamise?
Vastuvõtuvõime: umbne värk
Vastuvõtuvõime mõiste pärineb ELi Nõukogu 1993. aasta Kopenhaageni kohtumiselt, mil räägiti aktiivselt itta laienemisest: EL jätab endale õiguse otsustada, millal kandidaatriik on laienemise kriteeriumid täitnud ning millal on liit valmis uut liiget vastu võtma.
Brüsselis meenutatakse vastuvõtuvõime kriteeriumi kui ammu teada asja, kuigi liitumisläbirääkimistel pole seda varem arvesse võetud. Asi on selgemast selgem: Euroopa poliitikud tahavad tugevdada avalikku arvamust ning seda tehes tuleb neil ümber mängida tulevaste laienemiste dimensioon ja ajakava.
Uus tingimus jätab kõrvale nn enesetõestusliku momendi. Kandidaadid võivad ju näidata, et on valmis täitma tulevaste liidupartnerite ettekirjutusi, kuid viimased võivad korraga avastada, et pole ise valmis vastu võtma. Uus tingimus ilmus diskreetselt ülejäänud kriteeriumide kõrvale, et juba ette põhjendada tulevaste laienemiste arenguid ehk äraütlemisi.
Vastuvõtuvõime puhul räägitakse ka terminoloogilisest ebakõlast. Ingliskeelne absorption capacity ehk imendumisvõime (millessegi suuremasse) vihjab sellele, justkui lubaks ainult võimu tsentraliseerimine liidul edasi laieneda. Lahenduseks pole paremad ka prantslaste väljapakutud «sulandumine» või «assimileerumine»; ka eestikeelne «vastuvõtt» on mittemidagiütlev, olgugi et parem kui «imendumine» või «neeldumine».
Selle asemel et peituda osava euroargooni taha, peaksid liitumise vastased esitama oma vastuväited ausalt ning seejärel veenduma, et Euroopal on võimalik laienedes ka süveneda. Et aga kriteerium on halvasti sõnastatud, tekitab see arusaamatust kandidaatide kohalikus miljöös ning aeglustab sealseid reforme.
Isegi kui riik on läbi töötanud acquis communautairei ettenähtud paberihunnikud, jääb liitumise perspektiiv ikkagi õhku rippuma. Laiemas laastus tähendab see seda, et ELi laienemise protsess muudab täielikult oma vormi.
Põhiseaduslepe ja Türgi
Kindlasti ei vasta tõele meediast tuttav arusaam, nagu oleks eurooplased laienemiste vastu. Viimase aja taustauuringud tõestavad, et 49 protsenti on poolt ja 39 protsenti on vastu. Olgugi et vahe on väike, puudub igasugune tõendus, et Prantsuse ja Hollandi referendumid just laienemiste tõttu ebaõnnestusid.
Vahel süüdistatakse leppe referendumite läbikukkumises kümne liikme lisandumist 2004. mais, hoolimata sellest et Euroopa Komisjon luges selle vaieldamatult õnnestunuks. Prantsusmaal korraldatud uuringu tulemusena selgus, et vaid kolm protsenti tahtis leppe läbi kukutada uute laienemiste ärahoidmiseks.
Kuid seegi oli vähem kui neli protsenti nendest, kes hääletasid PSLi poolt, et edasised laienemised oleksid lihtsamad. Jah, Euroopa suurriikides pole tõesti jõutud konsensusele edasise arengu osas, kuid öelda, et enamik eurooplasi on selle vastu, on vale.
Terava arutelu Euroopa Parlamendi välisasjade komisjonis tekitas komisjoni esimees Elmar Broki raport strateegiapaberile laienemisprotsessi edusammude kohta.
Nimelt kirjutab ettekande projekti peatükk 6, et edasised laienemised ei saa toimuda ilma Euroopa põhiseadusleppe toetuseta. Selle asemel et olukorda lihtsustada seab säärane järsk lähenemine laienemise hoopis sundseisu, eriti kuna lahendust põhiseaduse päästmiseks ikka otsitakse.
Siin võiks abiks olla Euroopa Parlamendi Briti liberaalide saadik Andrew Duff, kes pakub välja oma uuringus (www.notre-europe.eu) muuta põhiseadusleppe ELi poliitikaid puudutavat kolmandat peatükki. Duff soovitab rõhku panna majandusele, defineerida Euroopa sotsiaalmudel, parendada liidu finantseerimise alused ning sõnastada selgelt ELi laienemise kriteeriumid.
Euroopa suurenemine tõstatab debati. Esiteks peatub see institutsionaalsetel reformidel, mis peaksid edasisi liitumisi reguleerima, ja siin rahuldab imendumise element neid, kes soovivad anda liidule uusi pädevusi. Teiseks käsitleb vastuvõtuvõime ELi suhet Türgiga, mis on kogu kavala operatsiooni põhieesmärk, ehk rahuldab nende meeli, kes ei taha Türgit liitu.
Aasta tagasi avas EL liiduläbirääkimised Türgiga, mis pole palju edasi arenenud (peamisteks probleemideks Küpros, Ankara protokoll ja demokraatlike reformide stagnatsioon). Paljud Saksamaal, Prantsusmaal ja Austrias plaksutavad käsi ja loodavad, et see korralagedus viib olukorrani, kus Türgi viskab liitumise idee hoopis nurka.
Selline suhtumine on vastutustundetu! EL teeb siin suure strateegilise valesammu, kui ajendab Türgit sõlmima partnerlussuhteid pigem Venemaa ja Iraaniga ehk oma traditsiooniliste rivaalidega selles regioonis.
Naabruspoliitika pole magnet
Tõsi, Euroopas on põhjust kahelda türklaste heades kavatsustes painduda liidu nõudmiste ees (nõukogu ootab 15. detsembriks komisjoni aruannet teemal, kas läbirääkimised Türgiga viivuks peatada). Kuid türklasi valitsevad tunded, et eurooplastel on nendest kõrini, ja neil on vastupidi kõrini eurooplaste illusioonidest.
Tekkis naljakas olukord, kui komisjoni president Jose Manuel Barroso ütles Poola päevalehele Gazeta Wyborcza antud intervjuus, et «Ukraina on Euroopa riik, kes peab saama ka Euroopa perspektiivi». Komisjoni pressiesindaja sõnul olevat president pidanud silmas Euroopat selle geograafilises, mitte poliitilises tähenduses. Geograafiliselt Euroopasse kuuluvale riigile lubati geograafilist perspektiivi!
Ukraina on üks nendest riikidest, kes on osake euroliidu naabruspoliitikast: see kogub hõlma alla need riigid, kel puudub liitumise perspektiiv, nagu näiteks Maroko või Liibanon, aga samas ka need, kes peavad end sama euroopalikuks kui Soome või Belgia.
Pole ime, et naabruspoliitika vihastab näiteks ukrainlasi, kes omast arust on Euroopas, aga mitte selle naabruses.
Gruusia president Mihhail Saakavili püstitas oma kõnes Euroopa Parlamendi täiskogule küsimuse: «Milline näeks praegu välja endine Nõukogude mõjuvaldkond, kui poleks toona olnud ees ootamas Euroopa Liitu?» See ütleb kõik.
Gruusia, kes veel kolm aastat tagasi oli «ebaõnnestunud riik», on seadnud oma ülesehituse nurgakiviks otse loomulikult Euroopa Liidu. Kuid enam ei ole probleem kohalikes mõjutajates, mis isoleerivad naabreid Euroopa Liidust.
«Selle asemel et püstitada muretu integratsioonistrateegia, peaks ELi huvitama see, kes me tegelikult oleme, ja edusammud, mida ka meie oleme (kommunismi langusest) teinud,» kirjutab Albaania ajakirjanik Mustafa Manu (irooniline nimi, kas pole?). Albaanitar küsib, kas Lääne-Balkan, Ukraina, Kaukaasia võivad loota, et pääsevad ühel päeval ikka sisse. Vastus meil puudub.
Vastuvõtuvõimet võrreldakse nn klubiteooriaga: mida suuremaks kasvab klubi, seda vähem on privileege, mida liikmed naudiksid. Tegelikult on vastupidi: klubi liikme eelised ei kasva välja pakkumisest, mis jääb muutumatuks, vaid reeglite täpne kohaldamine tõstab ühel ajal nii klubi väärtust kui ka liikmeks astujate arvu.
Eurooplased näevad end uhke, rikka klubina, mille ukse taha koguneb arvukalt sissesoovijaid, kes siis kodustatult aastakümneid ootavad, et lõpuks uks avaneks.
Liitumise perspektiivita riigid küsivad praegu: miks peaks Euroopa Liiduga kaasa minema, kui me kunagi liikmeteks ei saa? Ja mida me peaksime nn privilegeeritud suhtest ootama, kui EL oma liikmesust ikkagi ei paku?
Jah, Türgi (ka teiste kandidaatide) avaliku arvamuse uuringud näitavad marginaalselt huvilangust Euroopa Liidu ja sellega liitumise vastu, samal ajal kui Iraan kogub jõudsalt poolehoidu.
Two Can Play That Game. Iga edasine viivitus, mida Türgile antakse, viib teda lähemale nendele naabritele, kellest me ei taha kuuldagi. Sama kehtib Ukraina, Kaukaasia, Balkani kohta. Euroopa huvides on toetada oma sõpru ja pakkuda neile parimaid aluseid heaks koostööks. Siiani on sellega nihu läinud ja näljased naabrid elavad eurooplaste pidusöömingule kaasa suud vesistades.