Hannes Astok: kass Arnoldi ukseluuk

Riigikogu liige Hannes Astok oli Kultuuripealinn Tartu 2011 projekti koordinaator. Foto: Margus Ansu.

Juuni keskel osalesin laulupeo tule tulemisel Tartust Pärnusse.

Võimalikke vaatepunkte korraldusele oli kaks. Üks võimalus oli asju ajada traditsioonilisel ja kulukal moel: sisustada kontor, rentida autod ning palgata projektijuht ja assistendid. Selleks puudusid nii võimalused kui mõte. Kõik telefonid liideti perepaketti ning omavahel räägiti tasuta, Skype’is peeti pikemad koosolekud, mis andis ka välismaal viibijatele võimaluse koosolekutel osaleda.

Ettevõtmine oli 99 protsenti paberivaba, lihtsam oli neid jagada ja ühiselt toimetada internetis Google Docsi vahendusel. Ainsa väljatrükina võtsime paati kaasa meeskonna munsterolli ehk nimekirja. Haabjaga kärestikes mõlades on küllaltki keeruline internetis surfata. Paadisõidu ajal telefoniga rääkimiseks oli mugav kasutada käed-vabad-varustust (tõe huvides olgu siiski öeldud, et see varustus puhkab nüüd igavest und Raudna jõe põhjas).

Toetajate ja partneritega suhtlesime e-kirjade vahendusel ning info ja igapäevaste uudiskirjade levitamiseks kasutasime postitusnimekirju. Ka uudiste ja piltide edastamiseks sobivad kõige paremini moodsad digivahendid. Meie teekonda jälgis postimees.ee vahendusel iga päev tuhandeid inimesi. Meie asukohast andis pidevalt aru väike hall kast. Tegu oli Oskando SeeMe seadmega, millega firmad tavapäraselt jälgivad oma autode liikumist.

Me ei tegelenud raketiteadusega. Kasulikuks õppetunniks on hoopis teadmine, et nii saabki väga odavalt ja tõhusalt korraldada suurt ja logistiliselt keerulist üritust. Äkki oli see teistmoodi tegemine isegi pisut innovaatiline?

Sel suvel tõdesin rõõmuga, et reisimine on Eestis muutunud oluliselt mugavamaks. Netist saad osta nii piletid kui kindlustuse. Sadamasse ja lennujaama on ilmunud iseteeninduskioskid (mis on eriti tähtsad minusugusele pikakoivalisele, kes lennukis alati nn pikkade jalgade kohti jahib). Tartu ja Tallinna vahel kurseerivatele bussidele ja saarte praamidele saad pileti ise kodus või kontoris välja trükkida, sama lugu on kino- ja muude kultuuriürituste piletitega. See aitab nii teenusepakkujal kui kodanikul aega ja raha oluliselt kokku hoida. Tõhusamalt tegutsemine on üks masust väljumise kõige olulisemaid osiseid.

Kuid olen märganud ka veidraid juhtumeid.

Juhtusin enne kooliaasta algust kuulama ühe koolidirektori kurtmist, et kuidagi ei saa kokku tunniplaani, sest kool läheb tavapäraselt tunniplaanilt üle tsükliõppele. Ja mis selgus? Tunniplaani koostamise tarkvara on koolis olemas juba kümmekond aastat, aga seda pole keegi kunagi kasutanud. Sest saanud on vanaviisi, tabelis ruudukesi nihutades. Tarkvara rakendamiseks on vaja sisestada hulk andmeid, milleks pole aga aega! Nii et nokk kinni, saba lahti. Ma loodan siiralt, et see kool endale tunniplaani ikka sai.

Esimese septembri õhtupoolikul saatis üks tore restoran mulle e-postiga pakkumise koolialguse pidusöögiks. Pidin kurvastusega nentima, et saada selline pakkumine 1. septembril kell 17.19 on pisut hilja. Pakkumise tegi põnevaks ka asjaolu, et lõik, kus juttu oli menüüst, oli täiesti tühi. Taipasin selle koha e-kirjas siiski hiirega üle vedada ja nii sain ka mina, piimakirja ja muid luuretöö iseärasusi mittevaldav inimene, isuäratava menüü teada. Menüü oli kirjutatud valge kirjaga valgele taustale!

Lugude iva on selles, et innovatsioonist ei ole puudust mitte tarkvaras ja tehnoloogias, vaid selle juurutamisel. Ning mõistagi vajab tuulutamist inimeste mõttemaailm.

Olles värske sinimustvalge kassi Arnoldi omanik, lugesin rõõmuga, et olemas on kassiluugid, mis tunnevad su kassi ära. Omavahel suhtlevad kassi kaelarihmas olev kiip ja luuk, mis lubab siseneda vaid õigetel kassidel. Ma pole veel otsustanud, millise ukse sisse luuk panna, aga mõte mulle meeldib.

Samuti meeldib mulle, et äsja saatis õiguskantsler oma aastaaruande laiali digitaalselt. Ma loodan, et tema eeskuju järgivad kõik teised riigiasutused ja eraettevõtted ning et uue aasta alguses ei kuhju mu lauale mõttetuid, paksule kriitpaberile trükitud maotuid ilutrükiseid. Aga kui te neid siiski trükkida ja laiali saata mõtlete, siis palun pange sinna juurde ka info selle trükise omahinna kohta. Ma luban neist teha näituse.