FOTO: Repro

Korrektset eesti keelt tuleb nõuda nii paberlehelt kui ka veebiväljaandelt


Olemasolevat, 1. aprillil 1995 jõustunud seadust on 18 korda muudetud, muudatuste maht on algsest seadusest suurem ja seaduse esialgsest loogikast pole suurt midagi järele jäänud. Seega on uue keeleseaduse väljatöötamise üks peaeesmärke korrastada seaduse struktuuri, põhiseaduses sätestatud keelepoliitika põhimõtteid uues eelnõus ei muudeta.



Siiski on eelnõus võrreldes kehtiva keeleseadusega muudetud teatud rõhuasetusi. Kui praeguses keeleseaduses pööratakse suurt tähelepanu vähemus- ja võõrkeeltele ning neid keeli kõnelevate isikute eesti keele oskuse kontrollimisele, siis uues eelnõus saab selle kõrval senisest rohkem tähelepanu eesti keel, ennekõike ametlik ja avalik keelekasutus.



Keelepoliitikast saab eelnõu kohaselt suure tähtsusega riiklik küsimus, mida arutatakse vähemalt kord kahe aasta jooksul riigikogus; Eesti keelenõukogu tegevus saab tugevama õigusliku aluse, mis peaks kaasa aitama keelepoliitika stabiilsusele.



Peamiselt ülikoolide ja Eesti Keele Instituudi keeleteadlastest koosnev keelenõukogu nõustab haridus- ja teadusministrit keelepoliitika küsimustes. Kui näiteks kohanimenõukogu moodustab valitsus kohanimeseaduse alusel, siis keelenõukogu staatuse ja pädevuse üle otsustab siiani haridusminister, mis ei pruugi keelepoliitika tundlikkust arvestades selle stabiilsust kõige paremal moel tagada.



Võimalus suhelda eesti keeles tuleb tagada lisaks Eesti asutustele ka Eesti välisesindustes, eestikeelne peab olema ka riigi enamusosalusega äriühingute asjaajamine ja töine suhtlemine.



Artiklis «Igasugune «keeleseadus» on muutunud barbaarseks ja natsionalistlikuks terroriks» (PM, 30.07) teeb ajakirjanik Mart Ummelas ettepaneku: «Iga Eestis elav elanik, kodanik või alles veel püsielanik (ja ka «kolonistist» venelane) peaks saama suhelda riigi- ja omavalitsusorganitega eelkõige oma emakeeles, kas siis otse või tõlkide vahendusel.»



Selle ettepaneku elluviimisel pääseks Eesti tõenäoliselt Guinnessi rekordite raamatusse kui riik, kus on enim polüglotte. Nimelt elab Eestis enam kui saja rahvuse esindajaid, niivõrd paljukeelse ametnike ja tõlkide armee koolitamine oleks riigile tõeline väljakutse.



Seetõttu järgib ka keeleseaduse uus eelnõu põhiseaduse paragrahvides 6 ja 51 ning senise keeleseaduse paragrahvides 3 ja 11 sätestatud põhimõtteid, et Eesti riigikeel ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste asjaajamiskeel on eesti keel, kuid omavalitsusüksustes, kus vähemalt pooled püsielanikud on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada riigiasutustelt ja kohalikelt omavalitsustelt ning nende ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles.



Siinjuures tuleb märkida, et vähemusrahvuse määratlus on nii Euroopa tavade kui ka Eesti seaduste järgi seotud kodakondsusega. Liiati pole Eestis probleem mitte see, et vene keelt kõnelevad inimesed ei saaks näiteks Ida-Virumaal ametnikelt venekeelseid vastuseid. Pigem seisneb probleem selles, et ka eestlased peavad tihtipeale venekeelsete vastustega leppima, mis on aga vastuolus põhiseaduses sätestatud igaühe õigusega suhelda ametnikega eesti keeles.



Ametnikud peaksid Eesti keelenõukogu tehtud ettepaneku järgi suhtlema Eesti avalikkusega eesti keeles, võõrkeeles võib rääkida võõrkeelses tele- või raadiosaates või suheldes võõrkeelsete meediaväljaannetega. Seega on täiesti alusetu Venemaa välisministeeriumi hiljutine väide, et uus keeleseadus «keelab riigiteenistujatel ja sotsiaaltöötajatel ka rahvusvähemuste kompaktses elukohas suhelda omavahel ja esineda avalikkuse ees mingis muus keeles peale eesti keele».



Alusetu on ka väide, nagu oleks keeleinspektsiooni volitusi laiendatud. Tõsi küll – järelevalve ja vastutuse sätted on uues eelnõus kehtiva seadusega võrreldes üksikasjalikumalt lahti kirjutatud, kuid ainsa põhimõttelise muudatusena on lisandunud võimalus kontrollida ja vajadusel karistada täiskasvanute eesti keele õppega tegelevat asutust, kui ei järgita keeleõppele seatud kvaliteedinõudeid. See säte on lisatud ennekõike muukeelsete keeleõppijate huvides.



Asutused peaksid oma tegevuskoha liiginimetused (restoran, kohvik, baar, kauplus jne) ka eesti keeles kirjutama. See ei tähenda võõrkeelsete liiginimetuste ega ka nimede keelamist, vaid ikka ja ainult tegevuskoha liiginimetuste tõlkimist. Ärinimede tõlkimist ei ole kunagi keegi arutanud, pealegi ei reguleeri ärinimede keelekasutust mitte keeleseadus, vaid äriseadustik, mis seab ärinimedele vaid ühe nn keelenõude – need kantakse äriregistrisse eesti-ladina tähestikus. Kõik muu jääb ettevõtja südametunnistusele, mille mõjutamine jääb keeleseaduse reguleerimisalast välja.



Hiljuti esitas üks ettevõte SOLVITile (ELi siseturuprobleemide lahendamise võrgustik) kaebuse keeleinspektsiooni ettekirjutuse peale, milles nõuti eestikeelse avaliku teabe edastamist ettevõtte tegevuse kohta. SOLVIT leidis, et inspektsiooni nõudmine on õigustatud – ei ole midagi loomulikumat, kui et ühes ELi liikmesriigis on avalik teave riigis tegutseva ettevõtte kohta kättesaadav selle riigi riigikeeles.



Avalik teave peab sarnaselt kehtiva seadusega olema eestikeelne, sellele võib lisada tõlke. Kui aga on tegemist Eestis registreeritud kaubamärgi sõnalise osaga, mis sisaldab olulist tarbijateavet, tuleb see teave eelnõu kohaselt edastada ka eesti keeles. Tavaliselt tuntud rahvusvahelised kaubamärgid sellist teavet ei sisalda (näiteks Nike «Just do it», McDonald’si «I'm lovin' it»), kuid paljude ettevõtete üldinfo on samuti kaubamärgina registreeritud (restaurant, bar, café, money exchange, currency exchange vms), et hoiduda eesti keelt kasutamast. Sellisel juhul nõuaks uus eelnõu eestikeelse teabe lisamist. Kaubamärkide tõlkimisest aga eelnõus juttu ei ole.



Viimati mainitud ettepanekuga tuli «Eesti keele arendamise strateegia» välja juba 2004. aastal. Strateegias märgiti, et kaubamärgi, kaubandusliku reklaami ning tooteinfo vahekord vajab reguleerimist.



Kui Eestis registreeritud asutusel on avalikkusele suunatud veebileht, tuleb sellel olev oluline teave edastada ka eesti keeles. Erinevalt eelnõu kohta tehtud kriitikast ei ole selle sätte eesmärk keelata teiste keelte kasutamist, neid võib olla kas või kümme. Eestikeelne teave tuleks eelnõu kohaselt panna ka alkohoolsete jookide pakenditele, praegu lubab seadus, et teave pakendil (pudel, purk) võib olla võõrkeelne, kui müügikohas on eestikeelne teave olemas.



Võõrkeelsete telesaadete subtiitrid peaksid uue seaduseelnõu järgi olema eestikeelsed, adekvaatsed ning vastama kirjakeele normile. Selle sätte eesmärk on tagada eeskätt õigekirjareeglitele vastav ja eesti tähestikku kasutav tekstikuju. Kui eesti tähestikus on olemas õ, ä, ö, ü, š ja ž, siis tuleks neid ka kasutada. Küll aga pole keegi kavatsenud keelata slängi, murdekeelt, erialakeelt, isikupärast keelekasutust vms, kõik sõltub algtekstist.



Kirjakeele normile peaks vastama ka üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete artiklite ja uudiste keelekasutus. Kirjakeele norm ei laiene kunstilisele tekstile, iseenesest mõistetavalt ka murdekeelsetele väljaannetele.



Eesti keelenõukogu on ajakirjanduskeele kvaliteedile tähelepanu pööranud juba alates 2004. aastast. 2008. aastal koostatud aruandes tehakse aga valitsusele otsesõnu ettepanek arvestada uue keeleseaduse eelnõu väljatöötamisel keelenõukogu ja keelestrateegia ettepanekutega, sh vajadusega tagada ajakirjanduskeele vastavus kirjakeele normile. Mõeldud on ennekõike õigekirjavigu või «näpukaid», mis võivad olla tingitud nii kiirustamisest kui teinekord kahjuks ka kirjutaja nigelast keeleoskusest.



Tänavu 18. augustil ilmunud üleriigilise levikuga ajalehe pealkiri teatab, et «Swedpank suurendab aktsiakapitali», hiljem selgub aga, et panga nimi on Swedbank. Viimane on loomulikult õige, pealkirjas on lihtsalt viga. Teinekord võib selline väike viga tekitada paksu pahandust, sest panganimena vigane Swedpank on vähemasti domeeninimena internetiavarustest tuttav ning tegemist pole kaugeltki tuntud Rootsi krediidiasutusega.



Kui paberväljaandesse jõuavad sellised vead õnneks harva, siis veebiväljaannetes tuleb vigast keelekasutust ette üpris tihti. Keelenõukogu arutas ajalehtede veebiväljaannete keelekasutust 2007. aasta 3. detsembril ja leidis, et «ka ajalehtede veebikeskkond on ametlik keskkond, millele ei saa rakendada teistsuguseid keelenõudeid. Kõik ajalehed peavad kasutama korrektset eesti keelt ka oma veebiväljaannetes».



Kirjanike-kirjutajate kunstilist teksti ning nende isikupärast keelekasutust ei peaks selle kohaselt küll ükski toimetaja kuivaks kantseliidiks toimetama hakkama. Kui see aga peaks juhtuma, on tegemist ebapädeva toimetajaga.



Uue seadusega soovitakse laiendada muukeelsete töötajate võimalusi oma riigikeeleoskust tõendada, keeleoskuse nõuded hakkaksid olema senisest rohkem seotud kutsestandarditega.



On arusaamatu, et sätet, mis hõlbustab muukeelsete töötajate konkurentsivõime parandamist Eesti tööturul, peab Venemaa välisministeerium diskrimineerivaks. Seaduseelnõu põhjal ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isikud, kes on sooritanud kutseeksami eesti keeles ja töötavad kutsetunnistusel märgitud erialal.



See aga peaks tulevikus riikliku keelejärelevalve sekkumist märgatavalt vähendama.


Samuti soovitakse tõhustada kontrolli nende keelefirmade üle, kes muukeelsetele tööalast eesti keelt õpetavad, kehtestades neile seni puuduvad kvaliteedinõuded.



Keeleseaduse eelnõu arutelu ajakirjanduses on olnud elav. Lisaks lehtedes avaldatule on laekunud hulk asjalikke ettepanekuid. Näiteks on igati õigustatud EKI teaduri Meelis Mihkla ettepanek arvestada eelnõus rohkem infotehnoloogia arenguga ning soodustada eestikeelse tarkvara kasutamist. Kindlasti oleks töörühmal abi sellest, kui ajakirjandusväljaanded tuleksid välja oma ettepanekutega, kuidas parandada ajakirjanduskeele kvaliteeti. Kui nii lai ja oluline keelekasutusvaldkond suudaks iseregulatsiooni teel hoida Eesti riigikeelele ning arenenud kultuurkeelele väärilist taset, siis poleks ju seaduse jõuga sekkumist vajagi.



Autor on keeleseaduse töörühma liige.



Keeleseaduse debatt


•    Mihkel Mutt «Kui roosid räägiksid», PM 10.08


•    Mari Klein «Tean, et autol on neli ratast – hakkan mehaanikuks?», PM 5.08


•    Leo Kaagjärv «Keeletundest», PM 4.08


•    Jaak Viller «Keeleseadus – reeglite poolt ja vastu», PM 3.08


•    Marti Aavik «Šegens, kraed!», PM 31.07


•    Mart Ummelas «Igasugune «keeleseadus» on muutunud barbaarseks ja natsionalistlikuks terroriks», PM 30.07


•    Jaan Kaplinski «Uue keeleseaduse valgel tundub meie iseseisvus üllatavalt nõrk», PM 30.07