Urho Meister: Kes austaks vanemaid?
3. september 2009, 23:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei tahaks kunagi kuuluda kibestunud ättide hulka, kes väidavad, et need tänapäeva noored on hukas ja et kui mina veel noor olin… Aga siiski väärivad vanemad inimesed palju austavamat suhtumist kui praegu moes näib olevat.
Võtkem see imelik uudissõna «penskar». Kuidas ma vihkan seda sõna! Nii palju varjatud põlgust. Ja kuskil käib ringi selle sõna autor, sest ega see ise tekkinud.
Oma lapsi pean ikka ja jälle noomima, kui nad vanainimeste aadressil tänitama kukuvad, et jooksevad teised vales kohas üle tee, nõuavad bussis istekohta ja mida kõike veel.
Ma ise andsin neile selleks paraku natuke põhjust, mainides oma lapsepõlvemälestust, kuidas vanakesed aiamaale sõiduks üksteise võidu bussi peale tormasid, et istekohta saada. Mitte mõistes tollal, kuivõrd hullem olnuks neil terve tee püsti seista.
Selge see, et ega iga vanainimene iseenesest kena pole, on ju lausa õelaidki. Aga nagu iga rahva seas, on igas vanuses ka neid… omapärasemaid. Miski ei õigusta siltide kleepimist ja halvustamist. Vanemaid tuleks austada juba sellepärast, et nad nii kaua vastu on pidanud. Ei ole keegi oma aega siin maa peal ise valinud. Nooremad ju Nõukogude veidrusi ja ohte tagantjärele ei mõista, lapsepõlve sõjamälestusi ei ole meist enamikul.
Nii ütlesin emale kord tema jaoks raskel hetkel esimese pähejuhtuva asja. Et mõtle millegi hea peale, näiteks et Eestimaal on rahu. See kõlas mulle endale lapsikult, aga tema jäi sügavalt mõttesse ja ütles, et see on tõesti imeline.
Aeg lisab inimesele väärikust ning kogemused on kaalukamad kui arvamused. Iga vanainimene on kord noor olnud, noor aga vana mitte – nii et tihti me ei tea, mida räägime, sest pole ise seal olnud.
Olin hiljuti 90-aastaseks saanud vanatädi, õigemini vist vanavanatädi, juubelil. See oli vägev kogemus ja liitis sugulasi üle pika aja nagu ei miski muu. Oli palju siiraid ja südamest tulevaid sõnu.
Need vanad on sageli ainsad, kes veel kõiki tunnevad ja tähtsaks peavad, kel on vägi meid kokku tuua, enne kui kiire argipäev laiali kannab.
Isa näiteks tegeleb sellise asjaga nagu sugupuu. Ise ei tuleks selle peale ja raske oleks ilmselt ka aega leida. Aga küll on põnev, kui sellele ükskord ligi lastakse, kuuldavasti on asi jõudnud juba paarsada aastat ajas tagasi ja üles on kerkinud igasugu leide.
Ma pole nii naiivne, et loodan leida selle loo lugejate hulgast palju teismelisi. Aga ehk on nüüd rohkem julgust öelda ülbele inimesehakatisele, et nii ei sobi, et nii pole ilus.