Andres Arrak: Eetikapuudus õõnestab turumajandust

Andres Arrak Foto: Postimees.ee

Eesti üks esiärimehi (ehk Oliver Kruuda) kutsus hiljuti Eesti ettevõtlikke inimesi seljad kokku panema ja prokuratuurile ehk siis Eesti õigussüsteemile kohta kätte näitama. Et iseenesest toredate ja Eesti elu edendavate inimeste kallal see väiklane tähenärimine lõpeks. Mõnikord tõesti ei saa aru, kus lõpeb rumalus ja algab jultumus.

Ma ei tea, kas enamik eestimaalastest taipas, millele tegelikult üles kutsuti. Kutsuti üles läbi sõrmede vaatama mitte ainult ebaeetilistele vusserdamistele, vaid ka seaduserikkumistele. Et kui minu šokolaad teile maitseb ja ma olen sellega kodumaa hüvanguks juba palju teinud, siis ärge minu kinnisvaratehingute, krundilaiendamiste ning metsaraiumiste vastu huvi tundke.

Aus konkurents

Kõik see on vastuolus mitte ainult demokraatia põhitõdedega, vaid ka efektiivse turumajanduse toimimise ideoloogiaga.

Liberalism tähendab äraseletatult uskumist sellesse, et vabad inimesed vabal turul ausalt konkureerides kõige paremini ühiskonda edendavad.

Siit saab välja noppida kolm aspekti: vabatahtlik vahetus, vaba konkurents ja õiguskaitse. Aus konkurents on hea ja selle puudumine halb.

Majandus on niivõrd vaba, kuivõrd turul ehk konkurentsil lastakse toimida. Majanduslikult vabas ühiskonnas on valitsuse põhifunktsiooniks eraomandi kaitse ja lepingute jõustamine.

Kahjuks on nii kujunenud, et suur osa (ma ei öelnud suurem osa) Eesti ühiskonnast samastab konkurentsi ja ettevõtlikkust millegi räpasega, ettevõtjat suliga. Mina saan oma heaolu suurendada vaid teiste heaolu arvel.

Edukas olemine tähendab kellelegi ärapanemist. Miks see nii on läinud? Miks sõna «liberaal» on paljude eestlaste suus muutunud sõimusõnaks. Usun, et just selliste oma süüdimatuses jultunuks muutunud tegelaste tõttu.

Suurim kahju, mis vabale turule sellisest suhtumisest tekib, on ettevõtlikkuse ja edukuse halvustamine, pöördumine populistlike ja ranget kätt propageerivate jõudude poole.

Mis tahes on selliste väärastunud mõttemallide taga (raske lapsepõlv, nõukogude minevik, lihtsalt kehv iseloom), poliitikute tolereerituna või otseselt toetatuna õõnestab see demokraatia alustugesid.

Saksa süsteem

Kui Eestis on midagi väga viltu läinud, siis see, et anglosaksi õigussüsteemi asemel juurutati nn saksa süsteemi. Viimases on seadused hästi paksud ja kõikvõimalikud karistatavad tegevused komakohaga kirjas.

Kui oled varastanud 200 grammi hakkliha, siis on karistus selline; ja kui 100 grammi, siis teistsugune. Kui aga seaduses kirjas ei ole (on ununenud kirja panna), siis oled puhas poiss.

Nn juhtumipõhises anglosaksi õigussüsteemis otsustavad süü või süütuse küsimuse hoopis vandemehed, kes on ausad linnakodanikud, ontlikud pereisad ja pereemad.

Advokaat ja prokurör peavad vandemehed ära veenma. Lõpuks langetavad nood otsuse, kas nii oli ilus käituda või mitte. St tõlgendavad seadust. Panite tähele – mitte, et kas vastab seaduse paragrahvile, vaid kas tegu oli taunimist väärt. Hiljem kohtunik ütleb, mitu aastat. Inglismaal pole isegi mitte konstitutsiooni, aga ühiskond toimib.

Eesti on praegu õigusriigist kaugel. Enamikule eestlastele tundub JOKK. otsese näkkuirvitamisena. Ei saa jätta mainimata, et Eesti õigussüsteem on endale ka ise aidanud vett peale tõmmata. Videolindile jäädvustatud advokaadi altkäemaksupakkumine osutus kohtus mittetöötavaks tõendiks.

Süüdimatust ärimehe puhul võiks ju veel mõistagi, aga poliitikute puhul on see kurjast. Kahjuks on paljud Eesti poliitikud pigem hõivatud turismi, oma pensionisammaste ehitamise ja kinnisvaraarendamise kui õiguskorra kindlustamisega. Mõni partei kujutab endast rohkem vennaskonda või usulahku, mida eelkõige iseloomustab kriitikavaba suhtumine usujuhi tegudesse. Allahil on alati õigus!

Seda, et kunagi hakkab ka rahva kannatustekarikas üle voolama, näitavad viimased kõmulised arreteerimised ja kriminaalasjade algatamised. Jää on hakanud liikuma. Hea, et nüüdki. Huvitav, et mõni poliitik võis enne paarkümmend korda susserdada, kui õiguskaitse organite tähelepanu pälvis. Lootus sureb viimasena.

Halvim, mis saab juhtuda, on see, kui ärimaailm, õigussüsteem ja avalik sektor amoraliseeruvad koos ja korraga. Kui Eesti areng millessegi sumbub, siis ringkäendusse. Juba sellepärast ei tohi ühes riigis olla vaid üht õigusteaduskonda nagu ka arstiteaduskonda.

Raha kõigile

Ettenägelikud ärimehed annavad enne valimisi igaks juhuks raha kõigile poliitilistele parteidele. Olen kindlalt veendunud, et enamik Eesti edukaid ärimehi on ausad ja eetilised (ega prassi laeval välismaailma pilgu all). Seepärast kutsun neid üles distantseeruma sellistest demokraatiat, õiguskorda ja vabaturu ideoloogiat diskrediteerivatest tegelastest. Samuti lõpetama nende poliitikute toetamise, kelle käevangus sellised asjad toimuda saavad. Raha eest oma ema maha ei müüda. Isegi turumajanduse tingimustes mitte.