Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2111683t1hebd7.jpg)
Siseminister väljendas 23. oktoobri Postimehes muret, et sisejulgeoleku arengukontseptsioone ei varustataks erakondliku sildiga, vaid saavutataks erakondade kokkulepe. Samuti avaldas ta lootust, et oluliseks läbimurdeks üldise turvalisuse tagamisel kujuneb sisejulgeoleku valdkonna arengukava loomine.
Artiklis silma hakkavate märksõnade «peaks olema tagatud», «alustada tuleks», «on vaja teha» puhul tekib paratamatult küsimus, miks pole eespool nimetatud arengukava siseministeeriumi eestvedamisel ning ühiskondlikke huvigruppe kaasates siiani valminud?
Tegemist ei ole ministeeriumiga, kus minister oleks alles äsja oma ametikohale asunud. Ja kui arengukava on vaja alles luua, siis mis asi, kelle poolt ja kelle jaoks on koostatud siseministeeriumi kodulehel asuv, tänavu 14. märtsil ministri kinnitatud «Siseministeeriumi valitsemisala arengukava aastateks 20072010»?
Riiklikud arengukavad ei tohiks mingil juhul jääda ainult sõnadeks paberil, mistõttu on oluline, et neis kajastuksid ühiskonna ootused ja vajadused. See on ka peamine põhjus, miks sisejulgeoleku valdkonna arengukava koostamisse peaks olema kaasatud julgeolekueksperdid väljastpoolt süsteemi.
Selliselt valminud arengukava on näiteks 2001. aastal spetsialistidest ja avaliku elu arvamusliidritest kokku pandud töögrupi koostatud «Politseivaldkonna prioriteetsed arengusuunad aastani 2006», mille raames tehti nii politseisüsteemi analüüs kui ka kajastati ühiskonna ootusi politsei tegevusele.
Ka nelja politseiregiooni loomine tulenes eelnimetatud kavast, ning kuigi viimase poole aasta jooksul oleme harjunud vaid kuulma põhjendusi, miks midagi rahapuudusel teha ei saa, tuletan meelde, et politsei töötulemused paranesid nelja prefektuuri loomise tulemusel märgatavalt.
Uus, samadel alustel koostatud politsei arengukava aastani 2010 oleks pidanud valmima möödunud aasta lõpus, kuid siiani seda tehtud ei ole. 2006. aasta on aga peagi lõppemas.
Nii kaua kui silme ees puudub selge ja kokkulepitud siht, kuhu edasi liikuda, on meil kõigil oma arvamused ja ettepanekud. Riigikogu liige, endine justiitsminister Ken-Marti Vaher kirjutas ühes oma hiljutises artiklis, et politsei vajab raputust.
Leian, et politseid on juba piisavalt reformitud ja minu arvates õiges suunas. Igapäevatasandil tehakse väga head tööd selle nimel, et Eesti riigis oleks kõigil turvaline elada.
Üleskutsed laiapõhjalise ametkondadeülese koostöö loomiseks kuuluvad 11 aasta tagusesse aega, mil 1995. aastal alles alustati ametkondade koostöövalmiduse harjutamisega, kui võeti kasutusele selline mõiste nagu katastroofimeditsiin, käidi Rootsis õppimas ning hiljem alustati Eestis suurõppuste raames ametkondade vahelise sidepidamise, koostöö ja suhtlemise harjutamist, loodi suurõnnetuste ohvrite identifitseerimise üksus DVI, moodsad kohtuekspertiisivõimalused.
Koostöö ja vastutus sisejulgeoleku tagamise eest on ametkondade tasandil kõikide nende aastate jooksul välja kujunenud, kuid sealset oskusteavet ei mõisteta sageli just ministeeriumides, kus leitakse, et spetsialistide töö raskusele vastav palk ning üks või teine vajalik töövahend on liiga kallid, tõstatatud probleemidesse või tehtud ettepanekutesse süüvimine lihtsalt liiga keeruline või tekitab liiga palju küsimusi.
Oleme paljudel kordadel näinud suurõnnetuste piirkonnas nii õppustel kui ka reaalses elus politsei, kiirabi ja päästeameti edukat toimimist, kuid need juhtumid on sama kiiresti unustatud (olgu siinkohal põgusaks meeldetuletuseks talvetormid, Pärnu metanoolitragöödia, metsatulekahjud).
Ühiskonda tabanud julgeolekusündmuste õnnelikult lõppenud operatsioonide puhul kiidavad poliitikud ennast, unustades kiita tegelikke töötegijaid. Kui midagi läheb viltu, siis ametkonnad muudkui juurdlevad, ning saba lõigatakse võimalikult madalalt läbi ehk siis karistatakse keskastmejuhte.
Kui raputada, siis vajab seda sisejulgeoleku ladvik, kes peaks olema võimeline organisatsiooni motiveerima, tugevdama ja arendama.
Viimased pool aastat räägime peamiselt sellest, et töötajad jooksevad laiali, ammugi ei räägi me enam põhjustest, miks ülemistel tasanditel midagi tegemata on jäänud.
Kuhu on jäänud need mõtted-ideed 2003. aastast, mis puudutasid siseministeeriumi reformimist ning ametite keskaparaadi muutmist ministeeriumi osakondadeks, et vältida dubleeritud funktsioone ning ühtlasi tuua strateegilisele tasandile kompetentseid spetsialiste.
Samuti tuleks sisejulgeoleku rahastamine lõpuks siduda SKP-ga nagu kaitsekulutuste puhul, ja palk keskmise palga kasvuga, mis tagaks sisejulgeoleku valdkondade stabiilse rahastamise ning välistaks võimaluse koonerdada kriitilise piirini, et siis, kui organisatsiooni seisukohast liiga hilja, kuid siiski enne valimisi, kampaaniakorras rahasüste pakkuda.