Ela Tomson: Kes hakkab juhtima rahvusringhäälingut?

Ela Tomson Foto: Postimees.ee

Riigikogu arutas 25. oktoobril esimesel lugemisel rahvusringhäälingu seaduseelnõu, mis puudutab nii või teisiti igaüht meist. Eesti Televisioon ja Eesti Raadio on väga pikka aega olnud Eesti inimeste elu lahutamatu osa, need on olulised ja tõsiseltvõetavad meediakanalid. Seda näitavad ka arvamusuuringud, mis kinnitavad, et kuulajad ja vaatajad usaldavad Eesti Televisiooni ja Eesti Raadiot. Avalik-õigusliku meedia jaoks on rahva usaldus aga vaieldamatult suurim väärtus ja kõrgeim tunnustus.

Rahvusringhäälingu seaduseelnõu sätestab Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio liitmise ühtseks Eesti Rahvusringhäälinguks. Enamikus Euroopa riikides on rahvusringhääling riigi usaldusväärsuse märk. Sellist märki soovime ka Eestile.

Sobimatu peatükk

Ent selles seaduseelnõus on ka peatükk, millega ei saa nõustuda. See peatükk käsitleb tulevase rahvusringhäälingu juhtimisprintsiipe, eriti ringhäälingunõukogu moodustamise uut korda.

Kehtiva seaduse kohaselt on ringhäälingunõukogus lisaks viiele poliitikule ka neli erialaeksperti ning tegevus on selle koosseisu ajal olnud täiesti tasakaalustatud, nõukogu pole teinud ühtki poliitiliselt kallutatud otsust.

Uue seaduseelnõu koostajad soovivad teisiti – tulevane nõukogu koosneks 13 poliitikust – riigikogu liikmest ja seda proportsionaalsuse põhimõttel, s.o fraktsioonidele nõukogus kuuluv kohtade arv oleks võrdeline fraktsiooni liikmete arvuga. Seega oleks tulevane nõukogu täielikult valitsevate poliitiliste parteide meelevallas.

Elektroonilise meedia sugestiivne mõju on poliitikutele suurepäraselt teada. Telemeedia mõju on tugev, seni tugevaim. Televisioonis edastatav kannab endas lisaks infole ka tundeid ja väljendust, mida muust meediast ei leia. Raadio suur väärtus on operatiivsus, kõikjale jõudmine.

Võimalus seda kõike oma suva järgi suunata oleks mõnele poliitilisele jõule ju nii uskumatult magus suutäis. Aga kui see nii läheks, ei oleks Eesti rahvusringhääling olemuselt enam avalik-õiguslik. See oleks tagurpidikäik. Eesti üleminek riiklikult süsteemilt avalik-õiguslikule 1990. aastate alguses oli keeruline protsess, ent nüüd, mil olukord on stabiliseerunud, oleks arulage pöörata aega tagasi ning allutada Eesti Raadio ja Eesti Televisioon taas poliitilisele juhtimisele.

Avalik-õigusliku ringhäälingu kujunemine ei ole kusagil väga kergelt läinud. Mitmes Euroopa riigis asetleidnud konfliktid avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide ja valitsuste vahel on toonud korduvalt välja vead mudelis, mille puhul avalik-õiguslik ringhääling on sõltuvuses valitsusest. Teravaid kriise suhetes valitsusega on olnud nii BBC-l, Prantsuse kanalil France2, kui ka Itaalia ja Hispaania avalik-õiguslikel teleraadioorganisatsioonidel.

Eesti mõne võimupartei soov allutada avalik-õiguslik raadio ja televisioon otsesele poliitilisele juhtimisele on ka Euroopa ringhäälinguasjatundjate arvates samm tagasi.

Kultuuriminister Raivo Palmaru on oma mitmes varasemas esinemises riigikogus viidanud Euroopa Ringhäälingute Liidu juriidilise osakonna direktorile dr Werner Rumphorstile, spetsialistile, kes 1990. aastate alguses oma nõuannetega Eesti avalik-õigusliku raadio ja televisiooni kujunemisele tugevasti kaasa aitas ja kes täna on vaieldamatult Euroopa pädevamaid asjatundjaid meediaõiguse alal.

Minister on riigikogu informeerinud oma varasemast koostööst dr Rumphorstiga ringhäälinguseaduse eelnõu ühe eelmise variandi koostamisel ja avaldanud kahjutunnet, et see eelnõu ei leidnud Andrus Ansipi valitsuses heakskiitu.

Nüüd on siis riigikogu menetlusse jõudnud uus eelnõu, mille koostamisse on lisaks kultuuriministeeriumile olulise panuse andnud ka justiitsministeerium.

Pole teada, kas ja milliseid konsultatsioone on minister Palmaru või tema kaastöötajad selle eelnõu üle dr Rumphorstiga pidanud. Võin siinkohal vaid tsiteerida Werner Rumphorsti kirja praegusele ringhäälingunõukogule, kes temalt eksperthinnangut palus.

22. augustil 2006 saadetud kirjas seisab: «Ma ei pea võimalikuks anda oma kommentaare dokumendile, milles avaldub täiesti konkreetne poliitiline tahe taasluua riigiringhääling, mida kontrollivad ja juhivad valitsevad poliitilised jõud.»

Rohkem pole põhjust tsiteerida, kiri jätkub veel karmimas toonis.

Eitava hinnangu andis eelnõus sisalduvale juhtimismudelile ka Euroopa Nõukogu meediakomisjoni ekspert Bissera Zankova. Isegi naabrid, Leedu ja Läti ringhäälingunõukogude juhid läkitasid ühise kirja, milles avaldasid lootust, et demokraatliku Eesti parlament ei kiida seesugust peatükki sisaldavat eelnõu heaks.

Oht demokraatiale

Avalik-õiguslik ringhääling ei ole ju 21. sajandil enam pelgalt raadio ja televisioon, selle mõjuväli on palju laiem ja laieneb järjest, ulatudes uude meediasse, internetti – oleme ju digitaalajastus.

Seesugust igaüheni ulatuvat ja nii või teisiti igaüht mõjutavat meediat ei saa euroopalikus, demokraatlikus riigis juhtida võimulolev poliitiline jõud. Sõltumatu meedia, mis pole seotud poliitiliste ja äriliste huvigruppidega, on riigi lugupidamisavaldus oma kodanikele.

Rahvusringhäälingu seaduseelnõu on riigi seisukohalt väga tähtis. Selles on veel hulga küsitavusi, ent on siiski lootus, et riigikogu ilmutab tervet mõistust ning menetluse käigus saab esimesel lugemisel teravaid küsimusi esilekutsunud seadusetoorikust lõpuks demokraatlikule riigile vääriline eelnõu, mis võetakse ükskord vastu seadusena, millega me kõik rahule jääme.

Vastasel korral tuleb endalt tõsiselt küsida – kas me ikka elame demokraatlikus Euroopa riigis.