Siim Kallas jäägu Brüsselisse, valitsus tehku tööd
Juhtkiri: veider volinikujant
3. september 2009, 00:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Eesti avalikkus tahaks loomulikult lugeda Siim Kallase raamatut, mida ta juba kümme aastat kirjutada plaanib, oleks siiski otstarbekas talle selleks esialgu «vabaelu», nagu ta ise tänases Postimehe usutluses sõnastab, mitte pakkuda. Ehk siis: Kallase jätkamine Euroopa Komisjoni volinikuna oleks praeguses olukorras Eesti huvides.
Kallase Brüsselisse valimise eel, 2003. aastal hoiatas Lennart Meri Postimehe arvamusliidrite lõunal esinedes poliitikuid: «Ma eeldan, et Eesti juhtivad poliitilised jõud mõistavad, et voliniku ametikoht on strateegiline kogu Eesti jaoks ega saa olla ega tohigi olla erakondliku kemplemise objektiks.» Viimaste päevade toodud sõnumite valguses näib, et Meri manitsust enam ei mäletata.
Ühes asjas on Kallase koha vaidlustanud Isamaa ja Res Publica Liidul loomulikult õigus. Asendamatuid inimesi tõepoolest ei ole ja kindlasti on Eestis teisigi kandidaate kui Kallas. Võimalik, jah, et paremaidki. Ent olukorras, kus Lissaboni lepe on (esialgu) tulevikumuusika ja sellega seoses jätkab Euroopa Komisjoni senine koosseis ka uuenenud Euroopa Parlamendi ajal, tundub sissetöötanud voliniku väljavahetamine veider. Pealegi on vähemusvalitsusel, juhul kui ikka tahetakse riiki valitseda, praegu märkimisväärselt olulisemaid probleeme, näiteks 2010. aasta riigieelarve ja meie eurokursil hoidmine, selmet hakata kaklema volinikukoha pärast.
Avalikkusele esitatud põhjendused – et komisjoni asepresidendi koht pole piisavalt hea, et Kallasel pole läbivat teemat ja et Eesti vajaks mingit teist valdkonda, et volinik peaks «kaitsma Euroopas Eesti huve» (IRLi esimehe Mart Laari sõnad) – on pehmelt öeldes asjatundmatud.
Esiteks, Euroopa Komisjoni volinik tegelebki Euroopa ja mitte Eesti asjadega. Teiseks, kujutlus, et Eesti, nii elanike arvult kui SKT-lt ELi prooton, valib ise endale meelepärase volinikukoha kõlab kui suurushullustus.
Kallas ütleb ise, et tema kauplemisega (või õieti – vahetuskaubaks olemisega) nõus ei ole. Samas on ilmne, et ta on sellist mõõtu mees, et Eestisse asudes ei jätaks see teatud mõju avaldamata. Ilmselt kogu ühiskonnale, Kallase koduerakonnast rääkimata. Üks ajakirjanike põhiküsimusi Kallast küsitledes kõlab alati ühtmoodi: «Millal te Eestisse tulete?» See ei ole juhuslik.
Just selle mõjujõu pärast osutub Kallas ikkagi poliitilises mängus teatud panuseks, mille ühele või teisele poole kaldumist erakondade tagatoad usinalt kalkuleerivad.
Kuidagi teisiti on volinikukoha ümber tekkinud janti raske seletada. Üldise ebastabiilsuse tingimustes tuleks mängude asemel aga riigimehelikult mõelda.