Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt kirjutab üsna õigesti (PM, 23.10.), et antisemitism, ning selle ühe tänapäeval enam levinud osana ilmselt ka holokausti eitamine, on psüühikahäire. Ta jätab ainult ütlemata, ilmselt mõtleb ta teisiti, et need nähtused on kuritegelikud. Nagu paljud muudki psüühikahäired.
Nii riigisiseses kui ka rahvusvahelises õiguses loob õigusemõistmise alused pretsedent. Selles küsimuses on heaks pretsedendiks Nürnbergi protsess. Kellelgi ilmselt pole kahtlust selle kohtu pädevuses, või kui, siis mõnel hullumeelsel. Sel protsessil mõisteti surma ja tõmmati võlla teiste hulgas ka ühe ajalehe peatoimetaja. Ta polnud iial kedagi tapnud. Ta polnud ka ühelegi tapmiskorraldusele alla kirjutanud. Ometi mõisteti ta ühes mõttekaaslastega surma.
Sõna on tegu ja vahel kuritegu. Piiblis on üks huvitav seisukoht. Kui inimene räägib midagi teise kohta ja see osutub valeks, siis mõistetakse kohtus tema sõnu neis sõnades kirjeldatud teoga samaväärselt. Karistuski on sama. Eks sama käi ka süüteo eitamise kohta. See on ju sama, mis varjamine.
Mõrtsuka varjamine on mõrvas kaasosalus. Kui mõrtsukas on üldiselt teada, siis on tema varjamine muidugi suhteliselt väike kuritegu. Kuritegu on see aga igal juhul. Eesti okupeerimise järel pandi siin toime hulk inimsusvastaseid kuritegusid, okupeerimine oli samuti kuritegu.
Aga see polnud inimsusvastane kuritegu. Riike on ikka okupeeritud. Kuritegusid on ikka toime pandud. Kõik need pole inimsusvastased, Eesti okupeerimisega seoses tehti küll ka inimsusvastaseid kuritegusid ja nende kuritegude eitamine on samuti kuritegu.
On vale väita, nagu ei oleks see meil probleemiks. See on probleem ja seda peaks iga aus inimene tunnistama.
Jaanus Riimets
Virtsu