Parteide tagatubadest väljunud avalik diskussioon Euroopa Komisjoni voliniku nimetamise üle on igati tervitatav.
Osalusdemokraatia aregule Eestis oleks kasulik, kui voliniku nimetamisel saaksid kaasa rääkida võimalikult paljud huvigrupid.
Miks siis ikkagi on püütud avalikku arutelu voliniku nimetamise üle sedavõrd kiivalt vaka all hoida?
Milleks meile volinik?
Kuigi volinik esindab formaalselt Euroopa Liidu ühishuvi, saab ta olenevalt vastutusvaldkonnast mõjutada oluliselt ka Eesti elu - Euroopa Liidus kujundatakse täna ca 80 protsenti meie õigusruumist.
Komisjon on sisuliselt Euroopa Liidu valitsus, millel lisaks rahvusriigi valitsusele omastele funktsioonidele on ka seadusandliku algatuse ainupädevus ning täita mitmed kohtuvõimule omased ülesanded.
Niisiis on Komisjoni volinik selgelt mõjuvõimsaim ametikoht Euroopa Liidus, mille nimetamise Eesti suuresti otsustada saab.
Kuigi formaalselt nimetab Komisjoni ametisse Euroopa Liidu nõukogu pärast parlamendilt heakskiidu saamist, on vähetõenäoline, et parlament komisjoni presidendiga kooskõlastatud kandidaadi sobivuse kahtluse alla seab.
Kallase tegevust ei ole hinnatud
Komisjoni voliniku nimetamise puhul ei ole tähtis mitte otsustada kiiresti, nagu välisminister Urmas Paet soovitas, vaid teha võimalikult hea otsus.
Reformierakondlasest Paeti avalduse taga võib muuhulgas peituda tõsiasi, et tegelikult ei ole Eestis Siim Kallase tegevust volinikuna viie aasta jooksul kuigivõrd analüüsitud.
Komisjoni presidendi José Manuel Barroso kiitev hinnang kõditab küll meie rahvuslikku uhkustunnet, kuid on Kallase tööle hinnangu andmiseks selgelt ebapiisav.
Mida muud saakski tagasivalimist taotlev komisjoni president oma kabinetikaaslase kohta öelda, soovimata enda pädevust Komisjoni moodustaja ja juhina kahtluse alla seada?
Esmapilgul tähtsusetu personaliotsus lõhub valitsuse?
Poliitikauurijad nimetavad Euroopa Liidus koalitsioonivalitsuste konfliktide peamise põhjusena koalitsioonipartnerite soovi säilitada oma identiteeti ja mõju, mis avaldub eriti selgelt, nagu praeguse olukorragi puhul, vahetult enne valimisi.
Koalitsiooni püsimise oluliseks garantiiks on sellisel juhul mehhanismi olemasolu koalitsioonisiseste konfliktide ärahoidmiseks ja lahendamiseks.
Seda mehhanismi aga tänasel valitsusel ei ole.
Niisiis võib Eestis tekkida peagi Euroopa Liidus harvaesinev piinlik olukord, kus komisjoni voliniku nimetamisest saab avalikkuse silmis valitsuse lagunemise põhjus, kuigi sisuliselt on tegemist vaid ajendiga.
Sisepoliitiliselt terav küsimus
Miks aga on siiski sedavõrd hoolega püütud vältida voliniku teema n-ö suure kella külge panemist ja miks lahvatas arutelu ühtäkki sedavõrd ereda leegina?
Mõistagi seepärast, et sisepoliitiliselt on tegemist väga tundliku küsimusega.
Mart Laar kaalus tõenäoliselt üsna tõsiselt enda kandidatuuri voliniku kohale, kuid ei leidnud sellele Euroopast vajalikku toetust.
Siim Kallas jätkaks heameelega, kuid IRL ei ole valmis voliniku nimetamise kaarti - liiatigi veel riigieelarve koostamise ajal - niisama lihtsalt loovutama.
Kui peaks siiski rakenduma stsenaarium, et Kallas volinikuna ei jätka, võiks ta väärikalt maanduda peaministritoolil.
See eeldaks taas Keskerakonna ja Reformierakonna (KeRe) ühist valitsust, viimase hinnaks oleks aga muuhulgas kokkulepe Edgar Savisaare ihaldatava riigipeatooli osas 2011. aasta presidendivalimistel.