Nelli Jung

FOTO: Erakogu

Riigieksamitulemuste pingerida on jälle loonud omamoodi sõjatandri, kus kõik saavad võimaluse vaenlasele nõrgestav hoop anda. Seniste arvamusavalduste põhjal võiks eristada kolme peamist vaenlast - pingeridade tähtsustamine, riigieksamite süsteem ja keskendumine õpitulemustele. Kellele kõigepealt virutada? Minu jaoks pole ükski nimetatutest liitlane, kuid esmalt ründaks hariduskäsitlust, mis keskendub liigselt õpitulemustele.


Kas oleksime rahul kooliga, mille lõpetajad on kurjad geeniused? See võiks ju olla parim kool üldse, kui me ei oota muud peale õpitulemuste. Meie ühekülgseid ootusi väljendab eredalt riigieksamitulemuste edetabel ja see, kuidas selle esiotsas troonijaid nimetatakse kõhklematult Eesti parimateks koolideks (vt nt Eesti Ekspress, 27.08.09). Ent kas riigieksamite tulemused kajastavad ka seda, kas head tulemused on saavutatud tänu isiksuse arengu toetamisele või pigem selle arvelt?

Aeg liikuda edasi

On kummastav, et igal aastal halatakse riigieksamite ühekülgsuse teemal, kuid kuskilt ei paista konstruktiivset diskussiooni olukorra muutmise üle. Mida teha, kui ühekülgset informatsiooni kasutatakse laiaulatuslike järelduste tegemiseks?

Alustuseks võib ju sõidelda, kuid seejärel võiks proovida asjast terviklikuma pildi anda. Kui keegi hakkaks tippnäitlejat hindama teksti päheõppimise alusel, siis leiduks kohe täiendajaid ja selgitajaid, kes püüaks asja olemust paremini tabada.

Näitlemine on kunst, mille lummavus ei seisne kaugeltki sõnasõnalises peast ütlemises. Ka kooli headus ei taandu faktiteadmiste hulgale, sest isiksuse areng on peen kompleks, mis eeldab väga tundlikku ja teadlikku toetust.

Probleem on selles, kuidas mõõta näitleja meisterlikkust või isiksuse terviklikku arengut. Ilmselgelt on seda raske teha, kuid kas pole nii, et enne allaandmist võiks vähemalt proovida.

Mõõta mõõdetamatut

Kui meie eesmärk on koole omavahel võrrelda, siis on vaja objektiivseid näitajaid. Tegelikult on valik erinevaid tegureid täiesti olemas, näiteks huviringide suhtarv, õpilaste ja lastevanemate kaasatus kooliellu, õpetajate koolitused jne.

Ma usun siiralt, et kui parimad pead selle kallal natuke vaeva näeks, siis küllap leitaks sobiv kombinatsioon, mis annaks terviklikumat infot kui ainult õpitulemused. Minu isiklik lemmik on õpilaste koolimeeldivuse mõõtmine: miks mitte küsida õpilastel endilt, mida nad oma koolist arvavad?

Meil kiputakse küll uskuma, et vaid läbi vaevahigi tehtud töö väärib kiitust ja üksnes läbi vihapisarate saadud teadmised on midagi väärt, kuid jällegi - aeg oleks edasi liikuda. Tegelikult on juba ammu tõestatud, et koolimeeldivus on olulisemaid tegureid, mis mõjutab edasijõudmist ja toimetulekut koolis. Koolimeeldivus, muide, on Eestis teiste Euroopa riikidega võrreldes kõige madalam (www.york.ac.uk/inst/cdw/childEU.pdf).

Info mõjuvõim

Kas pole nii, et kui ühiskond jälgiks suure huviga ka koolimeeldivuse edetabelit, siis annaks see koolidele olulise sõnumi. Eriti, kui lisaks pingereaga suureneksid ka võimalused sedalaadi asjadega süvitsi tegeleda. Minu sügav lugupidamine neile õpetajatele, kes suudavad hoolimata viimse piirini täistopitud õppekavast tegeleda õpilaste isiksuse arendamisega.

Riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse spetsialist Aimi Püüa ütleb, et «need [riigieksamite tulemuste] tabelid pannakse ju üles selleks, et ühiskonnas huvi äratada». (Postimees, 25.08.2009). Mulle tundub, et mõtlema panemise asemel kinnistame hoopis arvamust, et koolid tegelevad vaid teadmiste andmisega ja millestki muust eriti põhjust rääkida pole.

Pingerida, mida koostatakse riigieksamite tulemuste põhjal, on lihtsalt üks infokilluke. Sellisena pole temas midagi halba - kui riigieksameid niikuinii tehakse, siis ei saa maha salata ka sellega kaasnevat statistikat. Selle kasutamisel peab aga olema äärmiselt ettevaatlik

Naabrist parem

Paraku on praegu nii, et efektiivseim viis üldsust mõtlema panna on alternatiivsete pingeridade koostamine. ent tegelikult ei ole ju koolikultuuri väärtustamiseks sugugi hädavajalik teada, mitu kohta üks kool teisest täpselt parem on.

Parimad koolid - ja ma ei mõtle sugugi eliitkoole, vaid kõiki selliseid koole, kus tõesti pingutatakse laste tervikliku arendamise nimel - ei ole keskendunud eeskätt oivalistele õpitulemustele, vaid vaatavad asjale laiemalt. See, mida nendes koolides tehakse, on kõrge kunst.
Kindlasti pole õiglane ei kunsti ega kooli headust hinnata vaid ühe kontekstist väljavõetud tehnilise kriteeriumi alusel. Pigem võiksime üheskoos soodustada seda, et ühel hetkel kasvaks meie koolidest välja hoopis selline ühiskond, kus isiklik ja ühine õnn on tähtsam mistahes pingereast.