Teatud kuriteokahtluste avalikuks tulek viimastel nädalatel on tõstatanud küsimuse, miks õiguskaitseasutused nende kohta nii vähe infot annavad? Etteheide tundub õigustatud, sest tegemist on sündmustega, mis on puudutanud paljude inimeste finantshuve ja riivanud kaudselt igaüht, kes tunnevad muret meie riigi käekäigu pärast, kirjjutab peaprokurör Norman Aas.
Asi on siiski mitmetahulisem. Kriminaalmenetluse andmete avalikustamise juures saab rääkida kolmest suuremast huvist. Esiteks avalikkuse huvi olla informeeritud. See on loomulik ja demokraatia ei saa selleta toimida.
Teiseks kriminaalmenetluse huvid. Need võivad olla erinevad teatud menetlused peavad toimuma salaja ja seda mitte ainult avalikkuse, vaid ka kahtlustatavate eest. Ent on juhtumeid, kus avalikustamine on menetluse huvides (nt tagaotsitavad).
Kolmandaks menetlusosaliste huvid, kelleks on eelkõige kannatanud ja kahtlustatavad ja mõistetavalt neid avalikkuse tähelepanu üldjuhul pigem häirib. Konflikt on kerge tekkima, kui need huvid on omavahel vastuolus. Nii nagu ka kõnealuste juhtumite puhul.
Millist huvi sellises konfliktsituatsioonis siis eelistada kas ühiskonna, menetluse või menetlusosaliste? Ja kes selle üle otsustab?
Tõsi, et kriminaalmenetluse andmeid tohib avaldada ainult prokuratuuri loal, kuid tegemist ei ole prokuröri suvast lähtuva otsusega ja seadusandja on reeglid küllaltki täpselt paika pannud.
Eriti jäigad on need menetlusosalistega seotud info suhtes. Nimelt isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 3 punkt 7 koosmõjus avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 punktiga 10 keelavad avaldamast kahtlustatavate nimesid ja kahtlustuse täpset sisu enne avalikku kohtuistungit.
Erandeid võib teha üksnes tõe selgitamise või isikute turvalisuse tagamise huvides. Avalikkuse põhjendatud huvi selliseks erandiks riigikogu arvates aga ei ole.
On siiski paratamatu, et teatud menetluste puhul saab kahtlustuse sisu avalikuks enne kohtuistungit ja seda eelkõige uuriva ajakirjanduse abil. See ei ole etteheide, sest see ongi ajakirjanduse töö, seejuures ei tähenda see aga, et pärast andmete avalikuks tulekut ei peaks enam isikuandmete kaitse reegleid järgima.
Pigem vastupidi, sest sellises olukorras seostatakse iga uus menetlejalt saadud infokil kahtlustatavaga ja nii riivatakse üha uuesti süütuse presumptsiooniga seotud õigusi, mistõttu võib kahtluse alla sattuda ka edasine õiglane kohtupidamine. Näiteks on juhtumeid, kus prokurör on kohtuprotsessist taandatud põhjusel, et ta avaldas liigselt kahtlustuse andmeid.
Samuti on ka õiguskantsler mitmel korral juhtinud tähelepanu sellele, et menetlusandmete liigne avaldamine võib minna vastuollu isikuandmete kaitse nõuetega.
Eelkõige just need põhjused on sundinud prokuratuuri ettevaatlikkusele info jagamisel ka antud kriminaalasjades.
Aga nõustun, et alati ei pruugi isikuandmete kaitse eelistamine avalikkuse huvidele olla põhjendatud. See on selgeks saanud nii mõnegi juhtumi kontekstis, mistõttu prokuratuur tegi sel kevadel ettepaneku, et uue isikuandmete kaitse seadusega loodaks võimalus teatud erandjuhtudel eelistada andmete avaldamisel avalikkuse huve.