Jarmo Mäkelä

FOTO: Pm

Soome ja Rootsi valvavad laevaliiklust Läänemerel ühiselt. Läbikäimine on nii tihe, et see on koguni äratanud umbusku teistes ELi riikides. Ent kui Läänemerel Rootsi vetes kaaperdati Arctic Sea, paljastusid suured augud mõlema maa sisemistes ja ka kahe riigi vahelistes raportites.



Läänemerel kaaperdatud laev oli kogu aeg jälgitav. Kui see Läänemerelt lahkus, suunasid ameeriklased laevale oma antennid. Nad teadsid kogu aeg, kus laev on. Nad hoidsid Venemaa laevastikku asjaga kursis. Hirm, et laeva või meeskonnaga võiks midagi halba juhtuda, pani ametnikud valetama, et laev on kadunud. Vale tunnistati üles kohe, kui Venemaa sõjalaev ennast Roheneeme saarte juures Arctic Sea pardasse haalas.



Mida ameeriklased teavad alusel juhtunust või selle lastist, on looritatud. Oletaksin, et praeguseks teavad nad juba kõike, aga ei räägi, sest teadmisest võiks olla neile kasu mõnes teises seoses. Meile, kes me sõltume ses asjas vaid Venemaa ametnike teadaannetest, ei avane tõde võib-olla kunagi.



Mitte üksnes keskkonnaprobleem


Kaaperdamine näitas, et Läänemeri on rannariikidele lisaks keskkonnaprobleemile palju muudki. Piraatide meelispiirkonda Läänemerest vaevalt saab, ehkki ühe pöörase teooria järgi oli kaaperdamise eesmärk näidata, kui olematu on tänapäeval Rootsi suutlikkus oma territoriaalvetes tegutseda.



Läänemere majanduslikku ja julgeolekupoliitilist tähendust vaeti möödunud nädalavahetusel Haminas rahvusvahelisel asjatundjate kohtumisel, mille oli kokku kutsunud peaminister Matti Vanhanen.



Konverentsi peeti tasahilju, et mitte solvata rootslaste tundeid. Nad on nimelt tõstnud ELi Läänemere strateegia oma eesistumisperioodi keskseks eesmärgiks. Euroopa Komisjon on asjale hinnangu andnud, ministrid tegelevad sellega septembri keskel Stockholmis. Lõplikult kiidetakse strateegia heaks oktoobris Euroopa Ülemkogul.



Kuna strateegia ei anna piirkonna koostööle juurde sentigi uut raha ega looda selle jaoks ka mingit oma organisatsiooni, arutleti kohtumisel, kuidas võiks Läänemere piirkonna majanduslikku ja poliitilist lõimumist neis oludes edendada – ja milliseid probleeme põhjustab plaanidele üleilmne majanduskriis.



Probleemi kolm suurt


Konverentsi parima ettekande pidas Berliini Humboldti ülikooli professor Bernd Henningsen. Põhjalikus ajaloo, geograafia, majanduse ja kultuuri analüüsis viitas ta, et Läänemere koostöö ei taha tuult tiibadesse saada. Põhjus on piirkonna kolmes suures: Saksamaas, Poolas ja Venemaas.



Saksamaa majanduse ja poliitika raskuspunkt on lõunas ja läänes – Läänemere ääres asuvad Saksamaa alad on suhteliselt nõrga tööstusega tagamaa. Külma sõja aegne anekdoot kirjeldab olukorda hästi. Siis oli Saksamaal neli pealinna: formaalselt tilluke Bonn ja ametlikult Berliin. Aga salajane pealinn oli Frankfurt ja sakslaste südametes oli – ja on – tegelik pealinn München.



Poola poliitilise eliidi pilt asjast on, et idast pole kunagi tulnud midagi head ning põhjast pole kunagi olnud mingit abi. Ka Poola pilk on suunatud läände ja lõunasse.



Venemaa jaoks on Läänemere piirkond jällegi liiga väike. Piirkonna ainuke tõeline metropol on Peterburi, mis on Moskva võimu all. Peterburis mõistetakse Läänemere koostöö tähtsust ja ka soovitakse ses koostöös osaleda, aga alati kui midagi tõelist on juhtumas, suunab Moskva asja «föderatsiooni tasemele».



See ajab Nord Streami gaasijuhet nagu madu püssitorusse. Aga kui Kaliningradi piirkonna kanalisatsioonivee puhastusseadmete ehitus korruptsiooni tõttu seisma jääb, on see kohalik küsimus.



Jarmo Mäkelä on äsja Brüsselist kodutoimetusse naasnud YLE välispoliitika ajakirjanik. See artikkel ilmus esmalt ajalehe Maaseudun Tulevaisuus 31. augusti numbris. Postimees avaldab artikli autori ja ajalehe loal.