Marti Aavik: kapriik

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Poeproua soovitas mulle «neid, sest need on kapriigis tehtud, Hollandis, mitte Poolas või kes-teab-kus». Imestasin ja võtsin kauba asjus mõtlemisaega.

Kapriik, olgu öeldud neile, kes ei tea, tähendab kapitalistlikku riiki. See on lühend ajast, mil Nõukogude propaganda järgi seisid vastakuti majanduslikest ja poliitilistest vastuoludest küllastunud kapitalistlike riikide kogum ning õitsev ja pidevalt tugevnev sotsialistlik maailmasüsteem. Viimane õitses ära. Mälestuseks järeldus, et kapriikidest tulevad siiski ihaldusväärsemad kaubad.

Tallinna poeproua siirast eelarvamusest kantud, Ida-Euroopat diskrimineeriv avaldus üllatas mind seda enam, et elame ajal, mil «kõik asjad» tehakse Hiinas, mida juhib kommunistlik partei.

Ja varem maailmasüsteemi kängitsetud Tšehhi ja ka Slovakkia on juba ammu kapitalistlike riikide kogumis. Sealsetes tehastes pannakse kokku autosid, millega kihutatakse ka Eesti teedel.

Maailm on elamiseks niikuinii üks väga segane koht. Aga just siis, kui oled mõelnud, et kunagine selge kaupade ihaldusväärsuse süsteem (Ameerika tippudelt läbi Soome ja sotsmaade sovettide impeeriumi põhjani) on üsna põhjalikult sirgeldi ja sorgeldi keeratud, tuletab see end meelde.

Jäljena kultuuris nagu soomlaste mummon markka (eesti keeli memme mark). 1963. aastal muudeti seal rahatähtede ja müntide nimiväärtust 100 korda väiksemaks. Paljud memmed ei harjunudki ära, et see, mis enne oli 50 marka, muutus 50 penniks. Kui Soome tuli euro, hakati omakorda uut marka vahepeal vanaks saanute järgi memme margaks kutsuma.

Kui ebaõnnestunud ärireisija kirub lääneeurooplaste eelarvamusi, tundub see mõistetavam. Hargmaise ettevõtte tehased võivad ju odavas Ida-Euroopas olla, aga poodi pääsevad nad siiski üleilmselt tuntud kaubamärgi abil. Miks peaks arvama, et eelarvamusi pole ja enese tõestamine kergelt läheb?

Vaevalt et sovetikannaga mällu veetud vagu on telereklaamide jõul ehitatud eelistustest tugevam, ent olemas olla võib see ikkagi. Kui tahaks kogu aeg väga teadlikult tarbida, ei jääks tööl käimiseks enam jõudu. Ent mõnikord võib eelarvamuste üle mõelda ja mõnest lahti öelda.

Mainisin alguses poodi ja «ühe» asja valimist. Millisest kaubast täpselt jutt käib, jäägu saladuseks ja see polegi tähtis. Ütlen vaid, et tunnistasin endale suutmatust otsustada, kas konkreetne kapriigi kraam on parem ja ostsin seekord selle, mis on tehtud «Poolas või kes-teab-kus». Mine tea, võib-olla hoidus mõni pan või van samal ajal oma kodulinnas Eesti kaupa lahjaks põlgamast.