Kuigi enamasti öeldakse «mõeldud-tehtud», siis riigikogu tegutsemist käibemaksumäära tõstmise ja selle mõju pehmendamise ümber iseloomustab just vastupidine.
Juhtkiri: tehtud-mõeldud maksukompromiss
1. september 2009, 22:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile riigikogus vastu võetud seadusemuudatused, mis peaksid käibemaksumäära tõstmise mõjusid ettevõtjatele veidi pehmendama, on pälvinud rohkem kriitikat kui kiitust. Ettevõtjad on seisukohal, et suvist segadust polegi mõtet enam tagantjärele kuidagi heastada. Pigem oodatakse riigilt ülestunnistust, et vaid mõnepäevase etteteatamisega jõustatud maksumäära muutmine oli eksimine hea seadusloome tava vastu, ning kinnitust, et edaspidi sääraseid samme riigikassa täitmiseks enam ette ei võeta.
Kaupmehele pakub ilmselt kõige enam kergendust see osa seadusemuudatusest, mis lubab võtta septembri lõpuni käibemaksu tõusu võrra kõrgemat hinda kui hinnasildil märgitud. Samuti lubatakse ettevõtjatel septembri lõpuni juuli käibedeklaratsioonide esitamisega hilineda, ilma et selle eest ähvardaksid trahvid või maksupetturiks tembeldamine.
Värsked seadusemuudatused panevad riigile ka kohustuse kompenseerida tööjõukulud, mida ettevõtja pidi seoses maksumuutuse juurutamisega kandma. Ent mitmed ettevõtjad on juba avaldanud arvamust, et nende kulude kokku löömine oleks jälle hulk lisatööd, ning ei plaanigi seda teha. Teisalt, mõnel juhil on need arvestused nagunii peetud ning temale on see teretulnud võimalus lasta maksta riigil töö eest, mille viimane sisuliselt ise tellis. Ka sellist ettenägelikkust ei saa pahaks panna.
Hoopis huvitavam on aga see seaduseparandus, mis lubab kestvuslepingute korral uue käibemaksumäära võrra kokkulepitud hinda ühepoolselt muuta. Ent seda vaid tingimusel, et teenuseosutaja või asja müüja pole juba teatanud, et jätab hinna muutmata. Et lepinguõigus toimib Eestis reeglina kahepoolsuse põhimõtet arvestades, on see üsna huvitav lahendus küsimusele, kumb osapooltest peab katma käibemaksumäära tõusu.
Pole imekspandav, et nagu käibemaksumäära tõstmine, nii kannab ka mõjude pehmendamise pakett kiirustamise jälgi. Markantseim näide on algses seaduseelnõus olnud tähtaeg 31. september, mida kalendri järgi isegi ei eksisteeri.
Ent et tekkinud käibemaksuvastasseisus riigipoolne tagasiminek poleks enam mõeldav olnud, siis väärib leitud kompromiss ikkagi mõningast tunnustust – vähemalt püüab seadusandja osa kuludest enda kanda võtta. Asi seegi!