Raivo Suni: Ringhäälingunõukogule uus roll

Raivo Suni Foto: Postimees.ee

Ringhäälingunõukogu ülesannete kirjeldus on jäänud ajale jalgu, leiab ETV programminõustaja Raivo Suni. Ta soovitab laiendada ringhäälingunõukogu tööpõldu avalik-õiguslikult meediast ka erasektorisse.

Nagu aamen kirikus muutub igal sügisel televisioon ja sellega seonduv avaliku arutelu objektiks. Tänavu on õli tulle valanud uus rahvusringhäälinguseadus, mis tahab panna avaliku tele ja raadio järele valvama poliitikutest koosneva nõukogu. See on pehmelt öeldes toores idee. Teeksin hoopis ettepaneku korraldada ümber kogu ringhäälingunõukogu roll.

Ringhäälinguseaduses on kirjas ligi kakskümmend ringhäälingunõukogu ülesannet, enamik neist on seotud Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio juhtimise ja majandamisega. Igati loogiline. Avalik-õiguslikku ringhäälingut peetakse ülal rahva rahaga. Rahva esindajal on õigus kontrollida ETV ja Eesti Raadio tegevust.

Aga miks ringhäälingunõukogu? Järelevalvet võiks ju teha ka mõni riigikontrolli ametnik.

Erakanaleid ohjama

Nii jõuamegi tõdemuseni, et ringhäälingunõukogu ülesanne on euroopalikus tähenduses veidi laiem – korrastada ja reguleerida rahvuslikku ringhäälinguruumi, kaitsta televaatajat ja raadiokuulajat massilise reklaamitulva, samuti rahvuskultuuri laostava amerikaniseerumise eest.

Rahvusliku audio-visuaalse ruumi kaitse idee sai põhimõtteliselt kirja pandud ka kehtivasse ringhäälinguseadusse 1994. aastal. Siis oli suurem tähelepanu avalik-õiguslikule ringhäälingule põhjendatud. Näiteks Eesti Televisiooni osakaal eestlaste vaatamisajast oli ligikaudu 60 protsenti. Kontrollides ETV tegevust, kontrollis nõukogu kogu Eesti telemaastikku.

Praegu on olukord teine. Kuigi avalik-õiguslik ringhääling asub institutsioonide usaldusväärsuse tipus, on Eesti Televisiooni mõju ühiskonnas oluliselt väiksem. Rahvustelevisiooni osakaal eestlaste vaatamisajast on umbes neljandik. Kui keskmine eestlane vaatab telerit neli tundi, siis ETV jaoks jätkub tal tähelepanu vaid tunni jagu. Ülejäänud aja ammutab ta peaasjalikult erakanalite tõlgendusi Eesti ühiskonnast ja maailmast.

Ringhäälingunõukogu ülesannete kirjeldus on jäänud ajale jalgu. Tõsi, lisaks nõukogule teostab mõningat järelevalvet Eesti teleturu üle ka kultuuriministeeriumi juurde loodud meedia- ja autoriõiguse osakond, kuid selle üksuse tegevus on jäänud väga juhuslikuks.

Aeg oleks laiendada ringhäälingunõukogu tegevusvälja, see peaks valvama kõigi Eestis tegutsevate tele- ja raadioorganisatsioonide järele.

Tööpõld on lai

Mõte kesksest järelevalveorganist ei pruugi olla mokka mööda neile, kes näeksid riigi sekkumist teleteenuste turul nii vähe kui võimalik. Samas oleks aeg harjuda mõttega, et riik jagab erakanalitele eetri näol rahvuslikku ressurssi. Seepärast on riigil ka moraalne õigus kontrollida, mida erakanalid selle ressursiga teevad.

Idee kogu riigi ringhäälingut jälgivast nõukogust ei ole uus ega originaalne, seda rakendab mitu Lääne- ja Ida-Euroopa riiki. Näiteks Saksamaal teostab järelevalvet erakanalite üle Landesmedienanstalt, Norras Medietilsynet. Samasugused regulaatorid on Tšehhis ja Sloveenias.

2003. aastal viis Concordia Ülikooli meediaosakond läbi uuringu «Euroopa Liiduga liitumise mõjud Eesti audiovisuaalsektorile». Uuringu käigus küsitlesime 63 Eesti meediaeksperti, kellest kolm neljandikku pooldas paljude Euroopa riikide eeskujul ka Eestis rahvusliku ringhäälingunõukogu loomist.

Tegemist oleks riigi olulisima ringhäälingupoliitikat loova, elluviiva ja järelevalvet teostava organiga, kelle pädevusse kuuluks seaduste ja litsentsitingimuste täitmise järelevalve nii avalik-õiguslikus kui ka erasektoris.

Rahvusliku ringhäälingunõukogu tööpõld oleks praegu üsna suur, kui vaadata kas või seda, kui usinasti erakanalid reklaamipiiranguid rikuvad.

Ka puudub avalikkusel ülevaade sellest, kuidas Eesti telekanalid täidavad «Piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni», mille ideeks on rahvusliku ja Euroopa ringhäälinguruumi kaitsmine näiteks liigse USA teletoodangu eest.