Õnnetu päev, mis sünnitas legendi

Viimane ordumeister Jacques de Molay (keskel), kes needis tuleriidal ära oma hukutaja Prantsuse kuninga Philippe Ilusa. Foto: Repro

Täpselt nii nagu täna, nõnda oli ka 1307. aasta 13. oktoober reedene päev. 13 ja reede… Kellele tänane päev saatuslikuks osutub – kui üldse kellelegi –, seda me praegu veel ei tea. Küll aga teame, et 699 aasta eest tõi sama kuu- ja nädalapäeva kombinatsioon kaasa Templirüütlite ordu hävingu.

Prantsusmaa kuningas Philippe Ilus oli juba aastaid olnud hädas templirüütlitega nagu progresseeruva tõvega. Mitte et nad oleksid teda seganud või tema vastu konspireerinud. Vastupidi, kuningas oli rüütleilt suuri summasid laenuks saanud.

Kuid vastupidi rahva seas laialt levinud arvamusele ei olnud tempelvendade rahakaevud siiski põhjatud ja ühel hetkel, kui kuningas järjekordselt oma laenusummat suurendada soovis, öeldi talle ära.

Esialgu ei suutnud nördinud kuningas ordule kuidagi kätte maksta, sest ordut kaitses paavst. Kuid paavst oli surelik, ja kuningas võis tema elu otseste või kaudsete meetoditega lühendada. Tegelikult läks vaja koguni kahe paavsti kõrvaldamist, et saada paavstitoolile kuulekas isik, Clemens V. Viimane oli sunnitud nõustuma Templirüütlite ordu hävitamisega.

Võib-olla tundis kuningas templirüütlite ees mingit kompleksi. Iga salapärane ühing tekitab alaväärsustunde käes vaevlevas kõrvalseisjas hirmu ja vaenu. Alates 18. sajandist on samasuguseid tundeid tekitanud vabamüürlased ja tekitavad siiani. Võib-olla oli kuningale kõrva sosistatud pahatahtlikke kuulujutte mitmesugustest jõledustest, mida templirüütlid salaja harrastavat.

Paljugi võib olla, mida me ei tea. Teame, et nimetatud kuupäeval lasi Philippe Ilus arreteerida mitusada Prantsusmaal tegutsevat templirüütlit ja peatas ordu tegevuse. Kuninga survel lõpetas paavst ordu tegevuse lõplikult 1312. aastal, 1314. aastal hukati viimane ordumeister Jacques de Molay.

Enamikus riikides anti templirüütlite maad ja varad üle hospitaliitidele (ehk johanniitidele), kelle ordu on Malta ordu nime all tänini alles. Templirüütlid kadusid ajaloost, kuid mitte mälust.

Tundub koguni, et mida rohkem möödub aega ordu surmast, seda elavam on ta inimeste fantaasiates. Viimane kirgas näide sellest on muidugi romaan ja film «Da Vinci kood».

On usutav, et mingit sellist surmajärgset elu ega kõiki neid fantastilisi legende, millest kohe kõneleme, ei oleks, kui ordut poleks nii ootamatult suletud ja tema liikmetele nii koletuid süüdistusi kaela määritud. Sest tegelikult oli Templirüütlite ordu nagu ordu ikka, ehk vaid natuke targemalt rajatud ja kindlamalt juhitud kui mõni teine.

Ordu loodi 1118. või 1119. aastal. Esimene ristisõda oli läbi, Jeruusalemm vallutatud ja kristlik kuningriik rajatud. Enamik ristisõdijaid luges oma missiooni täidetuks ja pöördus koju tagasi.

Hughes de Payens ei teinud seda, vaid kogus enda ümber veel kaheksa meest ja asutas ordu, mille eesmärgiks oli pühale maale saabuvate palverändajate turvamine nii kohapeal kui kogu reisi vältel. Kuningas Baldwin II andis uuele ühendusele oma õnnistuse.

Ordu peakorter rajati juutide ärahävitatud peatempli asukoha lähedale, kohta, kus praegu asub Al-Akša mošee. Ordu täielik nimi kõlas: Jeruusalemma Kristuse ja Saalomoni Templi Vaeste Rüütlite Ordu.

Mis puutub vaesusse, siis Walter Scott oma «Ivanhoes» on selle Brian de Bois-Gilberti tegelaskuju kaudu korralikult välja naernud ja enamik eesti lugejaid ühes Scottiga. Templirüütlid läksid ju ajalukku sõjameeste ja… pankuritena. Mis ajast pankurid vaesed on?

Kuid ärgem tõtakem siltide kleepimisega.

Vastab tõele, et templirüütlid rajasid finantssüsteemi, mida ei saa teisiti nimetada kui panganduseks. Nimelt tuli keegi neist teravmeelsele ideele: et palveränduri elu oleks ohutum, kui ta ei kannaks reisil kaasas suuri rahasummasid. Seda on aga võimalik vältida, kui tema raha ootab teda siin-seal juba ees.

Praktikas tähendas see seda, et reisi alustav palverändur läks näiteks Pariisis kolmekümne kuldraha, nelja hõbekarika ja ühe rubiiniga templirüütlite kohalikku esindusse, andis need sinna ära ja sai vastu šifreeritud tõendi, et ta on andnud ordule sellised esemed sellises väärtuses. Palverändur võttis tõendi ja asus reisile. Kui tal teekonnal rahahäda kätte tuli, astus ta lähimasse templirüütlite tugipunkti, esitas tõendi ja küsis sularaha.

Sellise tõendiga polnud röövlil midagi peale hakata ja seda oli palveränduril ka kergem peita.

On selge, et selline süsteem sai toimida vaid olukorras, kus ordul oli juba väga palju esindusi ja kus ordu käsutuses oli väga palju rikkusi, nii kinnis- kui vallasvara ja sularaha. Kuid nõnda see tõesti oligi juba mõnikümmend aastat pärast ordu asutamist, sest ordu rajajatel õnnestus sinna tõmmata arvukalt kõrgest soost ja rikkaid aadlikke, kes vaesustõotuse järgi andsid oma maad ja varad kas täielikult või osaliselt ordu käsutusse.

Nii osutuski võimalikuks, et ordu oli küll rikas, kuid ordurüütlid ise elasid kasinalt. Et nende sekka võis juhtuda ka mõni paheline või silmakirjalik isend, seda tuleb pidada statistiliseks paratamatuseks. Kui ordu 14. sajandi algul hävitati, siis ei tuvastanud uurimine kuningas Philippe’i üllatuseks ja raevuks mingit erilist korruptsiooni.

Vähemalt mitte üksikisikute tasemel; teine asi oli tõigaga, et templirüütlid võtsid väljalaenatud summade pealt sisuliselt intressi (nimetades seda küll teisiti), mis oli tollal ametlikult keelatud.

Nii olid asjad rahade ja varade vallas. Segasem on lugu templirüütlite väidetavate riituste kohta, mille käigus olevat reostatud risti, praktiseeritud homoseksualismi, kummardatud mingit Baphometi-nimelist iidolit jm.

Kui Baphomet välja arvata, siis on siiski tegu omaaegsetele n-ö tellimusprotsessidele tüüpiliste süüdistustega, mille tõeväärtus on kaheldav. Baphometi on sajandeid peetud Muhamediks ja usutud, et mingi osa templirüütleist astus salaja islamiusku. Kuid seegi on vaid kuulujutt.

Esimese poole sajandi jooksul oli templirüütlite sõjaline jõud ja eriti selle efektiivsus muljetavaldav. Võib-olla oligi tegemist kogu tolleaegse maailma kõige tõhusama sõjalise organisatsiooniga. Rüütlite varustus ja sõjalised oskused olid esmaklassilised, vaenlast ründama õpetati isegi hobused.

Hea väljaõppe tulemuseks oli, et Jeruusalemma tagasi vallutada üritav Saladin sai tuntavas arvulises vähemuses olevatelt rüütlitelt esialgu korduvalt valusasti lüüa. See sisendas viha, aga ka lugupidamist.

Paraku oskas ordumeister Gerard de Ridefort 1187. aastal suure osa sellest lugupidamisest maha mängida, lastes saratseenidel (islami sõdur – toim) ennast kaotatud lahingu järel vangistada ja välja osta, misjärel ta uuesti vangi langes ja peast ilma jäeti.

Kaugel maal arvuka ja sihikindla vaenlasega sõdimine maksis palju, mis seletab, miks oli templirüütleil vaja sellist finantsimpeeriumi. Nende asjaajamist kergendas oluliselt paavsti bulla aastast 1139, millega nad said õiguse ületada vabalt mis tahes piiri. Templirüütlid vabastati ka maksudest ja seati paavsti otsealluvusse, nii et ühelgi maisel valitsejal polnud õigust neid käsutada.

Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes pole midagi imelikku, et lõpuks leidus valitseja, kes olgu või intuitiivse vaenutunde õhutusel ordu hävitas. Selline «rahvusvaheline riik» käis lihtsalt vastu ajaloo silmapiiril terendavale rahvusriikide Euroopale, ei mahtunud selle raamesse. Loogiline, et see valitseja oli just Prantsuse kuningas.

Pärimus räägib, et hukkamisel olla viimane ordumeister de Molay neednud ära nii kuninga kui paavsti, kuulutades nende suremist ühe aasta jooksul. Paavst suri kuu aja pärast ja kuningas veidi hiljem.

Maailm igatseb salapära. Leidub «uurijaid», kes väidavad, et templirüütlite laevastik, mis ööl vastu 13. oktoobrit 1307. a La Rochelle’i sadamast otsekui haihtus, olla avastanud nii Põhja- kui Lõuna-Ameerika ja et just templirüütlid leidsid Jeruusalemma templimäe seest juutide seaduslaeka. Lisaks, et nad olid seotud kuningas Arthuri ja ümarlaua rüütlitega; et nad on aluse pannud vabamüürlusele; et nad tegutsevad kusagil tänase päevani – ning palju muud sama teravmeelset.