Vastukaja

Riigimees ei taandunud vaimse võitluseta

Paljud ajakirjanikud ei saanud aru Arnold Rüütli ja teda toetanud inimeste tegemistest. Nii kujutasid poliitilised vastased Rüütlit kellegi passiivse, huvitu või ka taipamatu tegelasena, mis osutus täielikult valeks.

Tegelikult tahtis Rüütel muuta valimisvõitluse sisuliseks, tasavägiseks ja ka avalikkusele jälgitavaks mõttevahetuseks. Ta pani uued kandidaadid end tõsiselt pingutama, ei mõtelnud omakasule ega ka ainult teda garandiks palunud suurte erakondade kasule.

Tõeline jõuproov andis tulemuseks huvitavad raadio- ja TV-debatid, mis mõjusid vaimselt ergastavalt nii Toomas Hendrik Ilvesele kui ka paljudele vaatlejatele, eriti aga varaküpselt enesekindlatele poliitikutele. Tänu sellele õnnestus Ilvesel palju küsimusi põhjalikumalt läbi mõelda ja mitte jõuda oma eesmärgile liiga odavalt.

Eesti demokraatia ei peagi olema kiire, lihtne ja käratu. Valimiskogu ja kombineerimise kirujad ei mõtelnud, et uue riigipea kiire paigalepanek ei oleks rahvavõimu ega ka uue presidendi enda vääriline. Nii Keskerakond, Rahvaliit kui ka kõik teised erakonnad kaitsesid ja hoidsid kokkuvõttes alal demokraatiat.

Arnold Rüütel ise aga kavatses ilmselt algusest peale kaitsta teatud aateid ja nii ta ka juhtis tähelepanu kaalukatele ülesannetele: otsuste kaugema mõju arvestamisele, rahvuslikele-riiklikele ühishuvidele, teadlaste nõuannete arvestamisele, säästva arengu ja ühiskondliku leppe ideedele.

Ta tõi esile hea nõuande, tasakaalukuse, viisakuse ja elutarkuse väärtusi. Patriotismi ja aatelisuse privileeg ei kuulu aga ainult ühele erakonnale.

Peeter Värv

Jätke kinnisvarahindajad rahule

Mul on hea meel, et kaitsepolitsei maatehinguid uurib. Aastaid kestnud avalik korralagedus saab häbiposti naelutatud. Loodame, et ikka saab, ja et ikka õiged mehed.

Kuid kinnisvarahindamist tundva inimesena näen, et «meie omi» pekstakse jälle. Asjatult. Alles see oli, kui Tallinna linna Harjumäe politiseeritud maatülis lükati eesliinile kinnisvarahindaja ja näidati tema peale näpuga: «Valesti hindas!»

Nüüd viitas Postimees taas «kurioosumile», et maavahetustehingute hinnangud olid tehtud kõik ühe ettevõtte poolt. Jah, hindamised tegi üks ettevõte, aga see on ju loogiline – suured tööd käivadki läbi riigihanke, ei ole siin midagi salapärast. Niipalju kui mina hankeid kõrvalt näinud olen, paistab kõik toimivat ausalt ja läbipaistvalt.

Aga miks ikkagi alati ühe ja sama ettevõtte nimi avaliku sektori kurioossetes hindamistes domineerima kipub? Sest tegemist on ühe kõige kompetentsema hindamisteenust pakkuva ettevõttega, kes ühena vähestest on valmis olnud selliseid hindamisi tegema. Ju nad pole ennast piisavalt kõrgelt hinnanud, et on kõige soodsama hinnaga ennast müünud.

Avalikule sektorile tehtavad hindamised on palju keerukamad ja segasemad, nõudes hindajalt väga kõrget pädevust ja palju aega. Samas ei ole aga tegu kuigi maksujõulise tellijaga, tasu töö eest makstakse sageli olulise viivitusega. Lisaks on üksjagu kaasuseid, kus tellija hindaja tööst lugu ei taha pidada – arvatakse, et poliitikuamet annab ka mõistuse ja pädevuse kinnisvarahindamise valdkonnas.

Hindaja ei ole hiromant, hindaja peab tuginema hindamisel faktidele, mis istuvad maa-ameti andmebaasis. Osta litsents, siis saad ka andmed, täpsemalt – nende ostuõiguse.

Ja saad õiguse riigi maad hinnata, kuid see pole hindajale küll mingi präänik. Vähesed kõrvalseisjad viitsivad ja suudavad vaidluskaasustesse süveneda, pori pudeneb paratamatult ka hindajaile. Loodan väga, et seekord jäetakse hindajad kahtlustamise mängust välja ja keskendutakse süsteemi puuduste, ka läbipaistmatuse analüüsile.

Ei pea olema kinnisvara asjatundja mõistmaks, et vahetussüsteemi asemel müüki ja ostu rakendades oleks protsess olnud läbipaistvam. Kui vahetamiseks pakutud kinnistud oleks müüdud ausal enampakkumisel ning seda raha oleks kasutatud looduskaitseliste piirangutega kinnistute väljaostmiseks, siis poleks olnud võimalik kahtlast maaäri ajada ning õiglase hüvitise oleksid saanud ka need maaomanikud, kes müüsid võileivahinna eest ära oma kinnistud.

Huvitav, kui omandireformiprotsessis mõisteti vahetusprotsessi keerukust ja sellest loobuti kompenseerimise ja erastamise kasuks, siis miks siin selle peale ei tuldud?

Veronika Ilsjan