Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2105661t1hd0d3.jpg)
Teoloog Randar Tasmuth peab tähtsaks Euroopa dialoogi teiste kultuuridega, mis aga ei tähenda loobumist oma väärtustest.
Sakslasest paavsti Benedictus XVI oma päritolumaal Baieris peetud ülikooliloengu kaudu alguse saanud sündmustel on mitmeid vastuolulisi aspekte. Ühelt poolt oli tegemist paavsti kodukohaga, Euroopa südamaaga, akadeemilise keskkonnaga ning eelnimetatu tõttu juba etteoletatavalt sündmusega, kus ei peaks olema probleeme demokraatia kehtivuse ega sõnavabadusega.
Teiselt poolt aga ei läinud kaua aega, kuni loengu ühe lõigu pärast tekkisid poolglobaalsete mõõtmetega rahutused ja ähvardused, mis ületasid geograafiliselt, adekvaatsuselt ja väljendusviisi jõhkruselt igasuguse võimaluse paavsti sõnu ja tekkinud reaktsioone omavahel mingite mõõtkavadega võrrelda.
Paavst tsiteeris pikas loengus muu hulgas ka ühte lõiku XIV sajandil elanud Bütsantsi keisri Manuel II Palaiologose väljendustest, kui viimane aastal 1391 ühe iraani õpetlasega vaidles ning ütles, et islamit on levitatud ka vägivallaga. Ajalooliselt leidis siis kunagi aset kahe isiku dialoog, kellest üks oli idakristluse südamaa Bütsantsi keiser.
Huvitav on, et keisri nime Palaiologos võib tõlkida kui muistset sõna või isegi vanasõna. Idakristlus on märkimisväärselt kannatanud islamit kandnud rahvaste rünnakute all, kuid ei ole kunagi olnud nende vastu agressiivne. On omamoodi iroonia, et Konstantinoopol kannatas korra ka ristisõdalastest märatsejate läbi. Bütsants langes 1453 türklaste rünnaku all, koos sellega katkes kreeka keelele tuginenud antiikkultuuri osaline järjepidevus idas, huvitaval kombel aga sai siis hoogu renessansini ja reformatsioonini viinud vaimne tõus läänes.
Näost-näkku-kultuur
Mihkel Muti selgesõnalises artiklis (EPL, 22.09) osutati muu hulgas ka psühholoogiapõhisele seigale, et radikaalsed muslimid ei hooliks isegi põlvili andekspalumisest. Ilmselt tegi paavst siiski õige käigu, kutsudes hulga islamimaade esindajaid 25. septembril audientsile oma suveresidentsi Castelgandolfosse. On hea, et kutse vastu võeti.
Ühest lõigust paavsti kõnes oli islamiusulises maailmas sündinud mittekontekstuaalne tõlgendus ja ebaproportsionaalne reaktsioon. Kui paavst oleks piirdunud mingi pressi kaudu maailmale edastatud vabandusega, peegeldunuks selles kindlasti ka mingit laadi taganemine ja nõrkus. Kuid osalt toimis paavst siin tugevama poole viisil haaras initsiatiivi sooviga kõnelda näost näkku.
Mul ei ole otseseid andmeid paavsti lepitust otsivate sõnade täpse kuju kohta, mida oleks muidugi hea teada. Kuid tõenäoliselt on paavsti kõne tsitaadist sündinud arusaamatused sedapuhku lahenenud ja audientsil viibinud saadikud saavad oma maade üldsust adekvaatselt informeerida. Ometi seisavad küsimused vastutuleku ja vabandamise mõttest ja piiridest püsivalt õhus.
Põhimõtteliselt ei ole vaja vabandust paluda akadeemiliselt (nt ajalooliselt) tõepäraste faktide esitamise pärast. Vajaduse korral saab avaldada kahetsust nendest tõusnud arusaamatuste pärast. Vabandust ei pea paluma ka oma maa(ilmajao) identiteediga ja kultuuritraditsiooniga kokku kuuluvate ning vahel isegi kriitiliste väljendite pärast, kui need on arutlevad, õpetavad, konstateerivad ja mitte solvavad.
Vale ning pelgalt nõrkuse ajel vabandust paluda on ise eetiliselt vale, ei lahenda olukorda sisuliselt ega kehasta ka tegelikku viisakust. Mõnede islamiringkondade silmis see hoopis alandab niisuguse vabandaja väärikust, signaliseerib kõhklejalikkusest ja kutsub esile suuremad surveavaldused.
Islam arvestab partneriga, kes näost näkku vestluses ka kriitilisi väiteid avaldades sisendab sõbralikkust, kindlameelsust ja seega tõsiseltvõetavust.
Kombed teevad kodust kodu
Sõnavabadus on lääne kultuuri olemuslik osa. Kuigi seda kasutatakse tihti valesti, ei saa sellest loobuda. Näiteks on Eesti meedia Jyllands-Posteni karikatuuritüli ajal küll kinnitanud, et ei avalda solvavaid pilte, siiski on pärast seda kristlust solvavaid tekste ilmunud rohkem kui üks kord.
Ehkki kristluse enesemõistmine erineb islami omast ja Euroopas ollakse sõnavabadusega harjunud, võib siin näha sobimatut kaksikmoraali, millest on aeg välja kasvada. Põhimõtte osas on aga sõnavabadus üks demokraatia eeldusi ja sellest ei saa loobuda.
Nii käib Euroopa elu juurde ka õigus kasutada oma kodus omaenda kodukorda ja kombeid ning seda ei saa teise kultuurikeskkonna reaktsioonide alusel piirama hakata.
Ei sega ju Euroopa vahele islamimaade meedia toimimisele ega ähvarda seal kirjutatavate sobimatute tekstide ja internetilehekülgede puhul kohe sõjaga. On hea, et Euroopa Liidu esindaja Johannes Laitinger väljendas seisukohta, et on võimatu aktsepteerida reaktsioone, mis on ebaproportsionaalsed ja tähendavad sõnavabaduse hülgamist.
Reaktsiooni suurendas sõda
Pean väga tõenäoliseks, et paavsti suunas lendu läinud ähvarduste mastaapi mõjutas Iraagi sõda, seega hoopis kolmanda osalise tegevus. Tavalisemas olukorras võinuks reaktsioonid kõnele isegi tulemata jääda, kuid nüüd langes paavstile kaela pikemast sündmusteahelast tekkinud viha.
Lootsin omal ajal viimase hetkeni, et USA sõda ei alusta. Viitasin aga juba sõja puhkedes («Eetika ja kultuur hegemoonia haardes», PM 24.04.2003) sõja ebaõiglusele ja tõsiasjale, et Saddam Husseini seoseid Osama bin Ladeniga ei suudetud tõestada. Iraagi sõda alustati õigustuseta ja toetuti teadlikele valedele. Iraak ei valmistanud massihävitusrelvi ega olnud Saddam Husseinil ka sidemeid Al-Qaedaga.
Kahjuks juhtus see, mida võis oletada. See sõda on virgutanud uute terrorirühmituste teket ja nüüdseks on Al-Qaeda ka seal, kus seda enne ei olnud Iraagis. Tänaseks on terrorismivõrgustik just sõja tõttu laienenud ning selle all kannatavad ka islamimaade omad rahvad.
Sõja tagajärjel on olukord nii Iraagis kui kogu maailmas muutunud halvemaks, kui see oli enne sõda, ning halvim ei pruugi veel seljataga olla.
Kindlasti mäletab islamimaailm ka üheksasaja aasta taguseid ristisõdu, kuid omas ajas vallanduva viha sütitavad ikkagi kaasajal toimuvad agressioonid.
Dialoog on võimalus
Kujunenud olukord ei vähenda Euroopa vajadust seista oma identiteedi juurde kuuluvate väärtuste, nagu sõnavabaduse ja demokraatia eest. Kuid kultuurne sõnavabadus tähendab siiski seda, et oma veendumuste ja kasvatuse tõttu loobutakse tahtlikult solvavatest sõnadest ja piltidest.
Dialoogi käigus on vaja selgitada oma põhimõtteid ja kultuuritausta, kuid mitte kaubelda alusmõistete üle ega loobuda oma väärtustest surve, võltsviisakuse või häbelikkuse tõttu. Üks dialoogi ülesanne on ka selgitada, et Euroopa jääb oma ajaloolises kodus elama oma identiteedi kohaselt ega taha ka islamit tunnistavaid rahvaid sundida nende emamaadel elama Euroopa põhimõtete kohaselt. Dialoog eksponeerib ja selgitab enda loomust ja kuulab teist. Dialoogi vahendiks ja relvaks on sõna ja siin ei vastata sõnale kividega.
Demokraatia ja sõnavabaduse edendajana on dialoog vajalik ka islamimaailma enda pärast. Juba Palaiologos kasutas sõna. Kuid isegi Euroopa Liitu pürgivas ja selle nimel kodutööd tegevas Türgis hiljuti aset leidnud juhtum näitas, et julge tõe esitaja peab sageli kartma oma vabaduse pärast.
Noor ning kena lahtiste juustega naiskirjanik Elif Shafak vahistati, kuna ta meenutas, et veel 19151923 oli viimane etapp, mil türklased osalesid armeenlastevastases genotsiidis. Õnneks varsti ta vabastati.
Raske on ennustada paavsti tulevast aktiivsust suhtekorraldusel ja oma seisukohtade väljendamisel moslemitele. Kuid Euroopa Liit tervikuna peab sellele aega pühendama.
Olulisim on siin kodutöö immigrantide sotsiokultuurilise lõimimise valdkonnas. Näidata üles kannatlikkust töökohtade tekitamisel ja Euroopa identiteedi ning kodukorra tutvustamisel ei ole kergete killast, kuid pikalt tegemata jäetu vajab kiiret korrastamist. Maja peremees kehtestab siiski kombed ning sõnal ja seda saatval teol on siin kandev roll. Oleme ju lugenud ka Raamatust, et Alguses oli Sõna.