Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2105659t1hf2c4.jpg)
Igal sügisel kerkib taas teravalt esile üldhariduskoolide õpikute problemaatika. Justkui ootamatult saabunud talv teehooldajatele, püstitub koolide probleemina kas õpikute trükist hilinemine, nende kõrge hind või sobimatu sisu, kirjutab TÜ Kirjastuse direktor Vaiko Tigane.
On siis kooliõpikute normaalse kirjastamise korraldamine tõepoolest nii üle jõu käiv ülesanne või peituvad põhjused milleski muus?
Kooliõpikute puhul tuleb esile just kirjastuse ja Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse (REKK) vaheline suhtlemine, sest viimane käsitleb õpiku väljaandjana konkreetset kirjastust, mitte autorit.
Nii peab kirjastaja igale õpikule saama kinnituse konkreetse valdkonna ainekomisjonilt, mis on ju arusaadav, sest tegemist pole suvalise raamatuga, vaid õpikutega koolidele.
On ka paratamatu, et kirjastamisprotsessis tekivad sageli ettenägematud ajakulud ning tehnilise ja sisulise kvaliteedi küsimused nii kirjastuse, autori kui ka kirjastuse ja REKKi suhetes. Kogenud kirjastajad teavad seda kõike ega jäta õpikute koolideni viimist viimasele minutile.
Kui aga kirjastustele sanktsioonid õpikute hilinemisel puuduvad ja koolid on vaid paluja rollis, pole ju põhjust eeldada, et olukord paraneks.
Arusaadavalt on iga raamatu peamiseks väärtuseks tema autor. Olen neid kuulnud kurtmas, et üks või teine kirjastus käitub temaga jõupositsioonilt, soovides näiteks saada üliodavalt igaveseks ainuõigust tema käsikirjale.
Kuna iga kirjastus üritab teisest edukam olla, puudub igasugune info selle kohta, milline õpik parajasti kellelgi ettevalmistamisel on. Nii tekibki õpikuturul väljaannete ületootmine, mis surub alla honorari ja raskendab ostjal mõistlike valikute tegemist.
Konkurents teeb kalliks
Kedagi ei üllata teadmine hariduse alafinantseeritusest, seega veeretavad koolijuhid mõttes igat krooni otsustamaks, milliseid õpikuid kui palju osta tasub. Kuigi statistiliselt on õpikute väljaandmisse kaasatud üle paarikümne kirjastuse, kuulub lõviosa turust kahe gigandi AS Koolibri ja Avita kaubamärki kasutava AS Biti haardesse. Nii potsatabki igal aastal koolijuhtide lauale mõlema suurkirjastuse kataloog, millele lisandub veel arvukaid üksiküritajate pakkumisi.
Iseenesest poleks ju midagi halba selles, et koolidel on võimalik valida konkreetse aine õpetamiseks kahe või enamagi õpiku vahel. Võib ju eeldada, et suurem kaubavalik on tarbija seisukohalt alati hea, sest konkurentsis toote hind üldjuhul langeb ja kvaliteet tõuseb. Ma ei pea end pädevaks hindama konkureerivate õpikute sisulist kvaliteeti. Arvatavasti on kõik autorid, retsensendid, toimetajad ja kujundajad andnud endast parima, et just nende toode oleks see üks ja õige.
Raamatute tootmiskulud on aga lineaarses sõltuvuses nende tiraaist: konkureerivate õpikute väiksemad tiraaid versus ühe õpiku suur tiraa mõjutavad eksemplari maksumust kolmandiku kuni isegi poole võrra.
Näiteks, kui on ilmunud kaks konkureerivat õpikut hinnaga sada krooni, siis konkurentsi puudumisel olnuks ühe õpiku maksumus sama kasumimarginaali korral 70 või isegi 50 krooni.
Nimelt moodustavad raamatu trükieelsed kulud, olenevalt tema mahust ja tiraaist, 30-50 protsenti tiraai kogukuludest.
Väidan, et dubleerivate õppematerjalide tingimustes on finantsilises mõttes kaotajad nii autorid kui ka koolid, sest sama raha eest saadakse väiksem hulk õpikuid. Sellises olukorras on võitjateks vaid paberitootjad ja trükikojad, tinglikult ka konkureerivad kirjastused.
Riik peremeheks
Peamine «rosin» üldhariduskoolide õppevahendite kirjastamisel seisneb selles, et REKKi kinnituse saanud õpikute kulud makstakse kirjastustele koolide kaudu kinni ja seda koos meelevaldse kasumiga. Nii on jäme ots kirjastajal mitte ainult suhetes autoritega, vaid ka koolidega.
Riik öeldakse olevat halb peremees, sest puudub konkreetne vastutus. Sageli on aga just riigi (ka monopoolse) seisundi kasutamine teatud protsesside optimeerimiseks parim lahendus. Õpikute praeguse kirjastamise korraldatuse suhtes tundub olevat rohkem rahulolematuid kui rahulolevaid inimesi.
Samuti pole ma kohanud mitte ühtegi lapsevanemat, kes rõõmustaks igasügisese sadu kroone nõudva töövihikute maksekohustuse üle.
Võiks kaaluda üldhariduskoolide õpikute, töövihikute ja abimaterjalide tootmiseks riikliku õpikukirjastuse loomist. Selle kirjastuse funktsioon oleks õppekavadele vastavate materjalide tootmine alates selleks parimate käsikirjade hankimisest valmistoodangu logistikani.
Peamine efekt seisneks kümnete miljonite kroonide kokkuhoius, sest dubleerivate õppematerjalide välistamine ja toodangu hinnakujunduse läbipaistvus võimaldaks praegu õpikute ostuks kuluva raha eest soetada ka töövihikud. Võidaksid kõik õpetajad, õpilased ja lapsevanemad, autorid. Kaotajaks oleksid vaid mõned kirjastajad ja trükikojad.