Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne ametisseastumise tseremoonial 9. oktoobril 2006

Toomas Hendrik Ilves Foto: Liis Treimann

Astun täna teie ette, täis austust ja aukartust. Mõistan, et väärikate eelkäijate kombel jätkamine ning vabariigi vaimu kandmine hakkab täitma mu töid ja päevi. Kohustus hoida ja edasi kanda 1918. aastal loodud Eesti riiki kätkeb endas vastutust, mille olete järgmiseks viieks aastaks mulle usaldanud.

Kaheksakümmend kaheksa aastat tagasi kutsusid meie esiisad ja -emad ellu Eesti Vabariigi. Nad võitlesid selle endale kätte Vabadussõjas ja tõid maailmakaardile täiesti uue riigi. Sellega sai Eesti rahvas suureks, suuremaks, kui meid iialgi peeti võimeliseks saama.

Need rahvad, kes on võitnud õiguse elada oma riigis kui rahva turvalises kodus, on õnnelikud rahvad. Eesti rahva oma kodu jäi kahjuks de facto püsima napiks paarikümneks aastaks. Vaid üks põlvkond sai iseseisvas Eestis sündida ja täiskasvanuks sirguda.

Siiski – piisas sellest ainsastki põlvkonnast, et demokraatliku Eesti Vabariigi idee, ühine unistus riigist, kandis meie rahva läbi pika okupatsiooni, läbi lugematute kannatuste, ülekohtu ja kurjuse. Demokraatliku Eesti idee võimaldas meil oma iseseisvuse taastada.

Sündis ime, mille eest oleme tänulikud tolleaegsetele liidritele, meie rahva kultuuri loojatele ja kandjatele, eriti aga sadadele tuhandetele inimestele. Nende üksmeel, kindel tahe ja ühine pingutus andsid Eesti rahvale riigi tagasi.

Me mõistsime aga kiiresti, et pelgast iseseisvusest ei piisa. Maailm on täis iseseisvaid riike, mille elanike ainsaks unistuseks on sealt lahkuda või põgeneda. Me tunneme ka eduka majandusega riike, mille valitsused sugugi ei järgi õigusriigi põhimõtteid.

Täna, 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist, söandan ma sellele mõeldes sõnastada ülesande ja kohustuse: viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki.

Loomulikult ei saa me teha viitkümmet okupatsiooniaastat olematuks. Kuid üks inimpõlv – kakskümmend aastat – on aeg, mille põhjal saame otsustada: kas tulime toime või mitte? Kas me oleme teinud Eesti suuremaks, paremaks, turvalisemaks ja kodusemaks?

Eesti Vabariigis sündinud ja kasvanud põlvkond ei pea enam kuulama ega mõistma vabandusi, et nende vanematel polnud teist valikut, et me küll tahtsime, aga ees olid vesi ja kõledad kaljud. Meil pole enam õigust vabandada end välja, öeldes «taasiseseisvunud Eesti». Uus põlvkond ei mõista enam sõna «taas». Ja nii olgugi!

Mulle pole kunagi meeldinud küsimus «Kas me siis sellist Eestit tahtsime?!». See küsimus sõnastab jõuetu allaandmise. Meie riik pole mitte soovimise või tahtmise, vaid tegutsemise tulemus. Meie riik on igal oma eksisteerimise hetkel meie endi, kodanike, mitte aga Moskva, Brüsseli või Rahvusvahelise Valuutafondi looming. Meie riiki pole loonud ükski eraisik, ükski valitsus, erakond ega firma. Eestit peame julgelt ja sihikindlalt kujundama meie ise, meie kõik, iga päev.

Küsima peab seetõttu hoopis nii: «Millist Eestit me tahame pärandada oma lastele?» Siit koorub ka meie ees seisev ülesanne ja sihiseade: kuidas edasi?

Inglane John Locke ja veidi hiljem prantslane Jean-Jacques Rousseau rääkisid juba 300 aastat tagasi, et riik on kodanike kokkulepe selle kohta, kes valitseb ja kuidas seda tehakse. Ühiskondlik lepe, millest nad kirjutasid, eeldab, et riik on kodanike oma. Õigus otsustada, mida riik teeb, antakse valitsejaile nii kauaks, kui kodanikud sellega nõus on.

Selline lähenemine kohustab meid kõiki, kellele rahvas on usaldanud juhtimise ja vastutuse, tegutsema kodanike ning mitte millegi muu nimel. Kui mõni poliitik õigustab hämarat tehingut sõnadega, et «riik ei saanud ju sellest kahju!», siis ütleja ei mõista, mis asi on riik. Ühe või teise grupi mis tahes suvaline ja varjatud eelistamine petab kodanikke, see rikub kodanike ja riigi vahelist kokkulepet. See riivab kodanike usku õiglasse riiki. See saeb pikkamööda läbi õigusriigi kandvad talad.

Kui ma räägin siin kodanikest ja kodanike riigist, siis ma räägin tsiviilühiskonnast, aga mitte kodakondsusseadusest. Kui me soovime, et kõik inimesed Eestis viie aasta pärast tunneksid uhkust, et nad elavad just Eestis ja mitte mujal, siis peame mõtlema kõigile oma kaaskondlastele, nende rahvusest, päritolust ja usutunnistusest hoolimata.

Selle kõrval lasub meil kohustus seista nende eest, kes okupatsiooni ajal kannatasid, aga on ka kohustus leppida nendega, kes okupatsiooni ajal neile haiget tegid. Me ei saa edasi minna vastastikuse siunamise ja süüdistamisega. See ei tähenda, et tuleks, nagu meile sageli Idast soovitatakse, minevik unustada.

Kui aga tahame iseseisvas Eestis sündinud põlvkonnale pärandada vaimselt terve riigi, siis ei tohi minevikku enam kasutada malakana. Minevik ise ei saa kedagi karistada ja kahtlustada siis, kui minevik paistab läbi, on teada ja avalik.

On saabunud aeg pöörata uus lehekülg ja mõelda tulevikule. Ent selleks tuleb teha palju rohkem kui küsida ühtedelt vabandamist ja teistelt andeksandi. Kui tahame, et Eesti oleks suur ja suuremeelne, siis peame pakkuma kõigile siin elavatele inimestele midagi kordumatut, Eestile ainuomast ja paeluvat. Me peame pakkuma põhjuse, mis hoiaks Eesti noori Eestis ja tooks tagasi ka need kümned tuhanded, kes on siit viimase 15 aasta jooksul lahkunud.

Eesti uus lehekülg eeldab, et me muutume paremaks. Et me ei süüdista, ei hirmuta ega ähvarda, ei maksa kätte ega solva. Me peame hakkama käituma nii, nagu tahaksime, et meiega käituksid teised. Teised inimesed ja teised riigid.

Alternatiiv on karm. See on olelusvõitluslik riik, kus on võitjad ja kaotajad. Riikide vahel võidaks suur väikest ja toores jõud määraks kõik. Meie tahame, et Eestit, väike nagu ta on, koheldaks võrdselt. Et meie suhtes kehtiksid kõikjal needsamad reeglid, millest me ise teistega suheldes lähtume. Aga see tähendab, et me peame ka riigi sees nii käituma.

Olgem ausad – riigina ja rahvana on meil viimasel ajal läinud hästi. Majandus kosub, palk ja pension tõuseb, rahva elujärg paraneb. Eesti kuulub NATOsse ja Euroopa Liitu. Oleme riigi ja rahvana jõudnud sihtideni, mis vaid üks inimpõlv tagasi, 1986. aastal, kuulusid sahtlisse kirjutatud ulmeromaani.

On juba ka kurdetud, et pärast liitumist Euroopa Liidu ja NATOga pole Eestil enam sihti. Et oleme koolilapse kombel pingutanud enam kui kümme aastat, lõpetanud edukalt ka ülikooli ning saanud kätte kõik, mida suureks saamise teel oleme tahtnud saavutada. Ning oleme justkui nõutud, et mida nüüd, justkui täiskasvanuks tunnistatuna, peale hakata. Kuhu sihte seada, millist vastutust võtta endale täiskasvanud riigina?

Küsigem aga edasistele sihtidele mõeldes praegu endilt, ja küsigem ausalt: kas rahval ja riigil on ka seesmiselt niisama hästi läinud?

Mis on juhtunud meie unistuste riigiga, demokraatlise Eesti Wabariigiga, kui selle kodanikud kardavad avaldada vabalt oma arvamust; kui kodanikud on hakanud tundma hirmu ja meelehärmi soovi ees käituda kodanikena, talitada oma kodanikukohustuse ja südametunnistuse järgi?

Meie iseseisvusliikumise lõkkele puhunud fosforiidikaevamise kavadest on nüüdseks saanud meie endi ärimeeste plaan avada uusi põlevkivikaevandusi. Kas tõesti on oht Eesti loodusele nüüd väiksem? Kas Virumaa rahvas peaks olema rahulikum, sest võimalikku keskkonnakatastroofi ei põhjusta mitte enam otsustajad Moskvas, vaid Tallinnas?

Kas me saame tunda uhkust ja olla rahul, kui maapiirkondade areng on seatud sõltuvusse kohalike otsustajate parteilisest kuulekusest, mitte aga kohaliku rahva vajadustest? Kas see on mõistlik, et riigiameteid ja isegi haiglate juhtkondi mehitatakse erakondliku kuuluvuse, mitte aga pädevuse järgi?

Minu südames kannab Eesti riiki Iseseisvusmanifesti kirjutatud mõte, mida siinkohal tsiteerin: «Kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.» See mõte on kodanike Eesti idee aluseks, algusest peale.

Olles saanud iseseisvaks, end ise valitsevaks ja majanduslikult edukaks riigiks, kordan meie põhiülesannet: anda viie aasta pärast üle selline Eesti riik, mille tegevust suunavad kodanikud, mitte aga väike grupp inimesi. Riik ei ole mingi poliitikute klubi, kuhu pääsemiseks ülejäänutelt küsitakse liikmekaarti. Demokraatlik riik ongi see kodanike liist, mille juures meil kõigil lasub kohustus olla ja tegutseda. Need on liistud, mille juurde peame jääma.

Eesti rahvas peab tundma, et Eesti hoolib; et nad elavad riigis, kus neist hoolitakse. Kui me tahame, et meie maa oleks Euroopas kõrgel kohal majanduskasvu ja heaolu pingereas, mitte aga enesetappude ja depressiooni põdejate edetabelis, siis me peame hoolima.

Eesti rahvas peab aduma, et riik on nende oma. Siis vaatavad nad maailma ja järeldavad, et Eesti on küll väike, aga samas palju suurem, kui selle rahvaarvu järgi võiks eeldada.

Eesti on tõestanud, et ta saab hakkama. Nii teekond Euroopa Liitu ja NATOsse kui ka näiteks Tiigrihüpe oleksid jäänud vaid ilusateks plaanideks, kui me poleks end kokku võtnud ja ühiselt tegutsenud.

Me suudame jõuda ka uute sihtideni. Mu eelkäijad, president Lennart Meri ja president Arnold Rüütel, kelle tööd ma tunnustan ja austan, tsiteerisid siinsamas kõnetoolis ametisse astudes meie iseseisvusmanifesti rida: «Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!»

Eesti rahvas on loonud oma tuleviku ja astunud üle läve. Sestap ma alustangi oma ametiaega üleskutsega kõigile kaaskodanikele: see on teie riik, tema tulevik on teie kätes. Ainult teile kuulub privileeg ja samas kohustus otsustada, kuidas me edasi läheme ja millise Eesti me oma lastele pärandame.

Kas sellise Eesti, kes hoolib teistest, olgu selleks teiseks kas mõni Euroopa Liidu uus naaberriik või su isiklik naabrimees? Või hoopis sellise Eesti, kus me iseenda kõrval ligimest ei märka? Kas me heidame oma kaaskodanikele ette minevikku või otsime ühiselt uusi lahendusi? Kas me irdume riigist või võidame armastuse ja hoolivusega, et meile kõigile oleks me isamaa me õnn ja rõõm?

Teeme Eesti suuremaks! See on üleskutse teile, armas rahvas, riigikogule ja valitsusele, mulle endale – meile kõigile.