Metsavend August Sabbe 1978. aasta 27. septembril Võhandu jõel kalastamas. Foto on tehtud mõni minut enne mehe surma, KGB-lane on juba kükitanud Sabbe kõrvale.

FOTO: Mart Laari raamatust «The Forgotten War»

Eesti viimane metsavend August Sabbe saanuks täna sada aastat vanaks. Kirjamees Mart Arold räägib, kuidas ta 36 aastat tagasi legendaarset võitlejat enese teadmata järve ääres kohtas.

 
See juhtus 1973. aasta suvel, täpsemalt juulikuus või augustis. Mart Arold, praegune tuntud kirjamees ja arhiividokumentide sarja «Sortside saladused» publitseerija, oli tulnud Võrumaale Paidrasse oma sugulasele külla.

Sugulase nimi oli Harald Ahman ning nagu paljudel toonastel Võrumaa meestel, oli ka Haraldi lugu keeruline. Kunagine Ahja jõe Möksi veskirentnik oli Paidrasse sattunud NKVD «ettepanekul», kuna oli vahele jäänud oma sugulase, kolonel Ahmani varjamisega võimude eest. Harald oli saadetud Paidrasse ühte kohalikku tsehhi tööle ning võib arvata, et tema tegelik ülesanne oli otsida informatsiooni muu hulgas ka Eesti viimase metsavenna August Sabbe kohta.

Kuid nagu keerulise saatusega Võrumaa meestele toona kohane, mängis Harald kaksikmängu. Loomulikult leidis ta Sabbe kohta küllaldaselt teavet, kuid oma komandeerijatele mees seda ei edastanud, on Arold veendunud.

Harald ja Mart kuulusid suure suguvõsa omavahel kaua vaenutsenud harudesse. Ühel päeval 1973. aastal tuli Harald aga Mardi vanemate perele külla ning Mart läks paari nädala pärast Paidrasse vastuvisiidile.

«Suguvõsa vanad vihad vanadeks vihadeks, mis minul nendega on! Harald oli ju hea jutumees,» seletab Arold külaskäigu motiive. «Mina olin fotomees, võtsin aparaadi kaasa. Siis ei olnud isegi veel Zeniti, oli Zeniti viletsam vorm Kristall. Mu lell Ivar Arold on geograaf, tema tellis, et tee mulle maastikupilte, kui ringi liigud.»

Harald viis noore sugulase Paidra järve äärde jalutama. Mehed kõndisid ja jutlesid, korraga tõusis aga nende lähenedes järve kaldalt ootamatult püsti üks võõras mees.

«Paljugi neid kalamehi võib järve ääres olla, ei ole minu asi, mis ta seal teeb,» võinuks Mart Arold mõelda ja kohtumise otsemaid unustada. Kuid seik jäi meelde seetõttu, et Harald sammus kiiresti mehe juurde ning hakkas talle midagi pikalt ja laialt seletama. Jutuajamise teemaks oli aga noor sugulane Mart Arold ise! Harald pidas vajalikuks  tundmatule kalamehele pikalt ja põhjalikult aru anda, kes tema kaaslane selline on, miks ta tuli Paidra järve äärde ja miks kõlgub tal kaelas fotoaparaat.

«Harald jutustas minust sellele mehele täiesti tüütuseni, muidu polekski kohtumine mulle meelde jäänud. Aga ta rahustas mehe niimoodi maha,» ütleb Mart Arold. «Mina aga seisin veidi eemal, vaatasin seda meest ning tema tüpaaž jäi mulle meelde. Kui aastaid hiljem ilmusid lehes August Sabbe pildid, siis oli mul selge, et see on sama mees.»

Harald ja Mart tegid seejärel pooltiiru ümber järve ning kohtusid tagasi tulles mehega uuesti samas kohas. Nüüd vesteldi kolmekesi koos otse kaldal ka muudel teemadel, kuid peamiselt tühjast-tähjast.

«Mees veel seletas, et näe, siin on sisaliku koobas, sisalik viib poegadele süüa,» meenutab Arold. «See oli tema arusaam loodusest. Rahulik mõnus mees oli, kandis rohelist presendist varjeülikonda.»

Juba ainuüksi selle kohtumise tõttu on Arold veendunud, et kui tema sugulasel Haraldil oligi ülesanne Sabbet taga otsida, ei andnud ta julgeolekule tema kohta mingit asjalikku informatsiooni, vaid pidas mehega ise kontakti. Selles polnud midagi imelikku, sest Sabbe sai hästi läbi kogu külaga, kinnitab metsavenna teemat hiljem pisut põhjalikumalt uurinud Arold.
 «Mulle jäi mulje, et ta tegi taludes tööd ja sai inimestega hästi läbi,» iseloomustab Arold. «Ta oli sõbralik ja ohutu mees, vaba tööjõud.»

August Sabbe sündis Paidra veski lähedal asunud Palo talus 1909. aasta 1. septembril (uue kalendri järgi) pere noorima lapsena ning veetis oma poisipõlve Võhandu jõe ääres. Vennad läksid Vabadussõtta, August aga õppis Tsolgo koolis ning elas kuni Eesti okupeerimiseni isatalus.

Augustist sirgus kena ja tugev mees. Ajakirja Kultuur ja Elu andmetel on Augusti relvavend ja punkrikaaslane Ludvig Juks maininud, et Sabbe kaalus oma 130 kilo.

See tugev mees nähtavasti lausa jälestas mõtet minna võõraste suurriikide armeesse sõdima. Ta varjus metsa 1941. aasta Punaarmee mobilisatsiooni eest, 1944. aasta Saksa värbamise eest ning 1944.–1945. aastal taas Punaarmee väkkevõtu eest. Seejärel tuli Sabbe metsast välja ja üritas legaliseeruda, kuid NKVD saatis ta uuesti metsa – nüüd juba ise metsavendi püüdma. Suur osa sellest, mida Sabbe neil aastail tegi või teha plaanitses, jääb igaveseks saladuseks, kuid igal juhul taipas NKVD peagi, et Sabbe ei täida talle antud ülesannet. Nüüd algas jaht Sabbele endale.

On teada, et Sabbel ja ühel kohalikul mehel olid tunded ühesama naisterahva vastu ning NKVD püüdnud külameest ahvatleda rivaali üles andma. Kuid külamees oli aumees, võttis oma pruudi ja kolis piirkonnast hoopis minema, vist koguni Järvamaale, jutustab Arold.
Tema andmetel tekkis Augustil aga ühe teise külamehega saatuslik konflikt püssi pärast.
«Sabbel oli olnud üks väga hea püss. Metsas elad, metsavend oled – püss on ju su toitja. Kuid ühel päeval oli see püss peidikust ära varastatud. Sabbeni jõudis aga info, kus see püss on,» räägib Arold. «Ta läks ja võttis püssi ära. Seepeale esitatigi tema kohta kaebus.»

Veidi teistsuguse versiooni on Mart Laari raamatus «Metsavennad» edastanud Põlva omaaegne miilitsaülem Hans Salm: «1978. aasta suvel toimus aga uus ning tõsisem vahejuhtum. Nimelt korraldati Võhandu ääres haarang salaküttidele. Ning haarangu käigus sattus üks rahvamalevlane turbariita tehtud peidikule, milles oli jahipüss. Mees oli leiust üllatunud, kuid jäi igaks juhuks lähedusse varitsema, et järsku tuleb keegi püssile järele. Ei läinudki kaua aega mööda, kui läbi võsa tuli raginal tundmatu meesterahvas – ning otse peidiku juurde. Rahvamalevlane kargas, püss käes, peidukohast välja ning käsutas võõral käed üles. See pöörduski ümber ning tõstis käed. Siis aga nägi, kellega on tegemist, lasi käed alla, keeras ümber ja hakkas rahulikult tuldud teed tagasi minema. Rahvamalevlane karjus küll: «Seisa, ma lasen», mees aga kohmas, ega sa ei lase, ning kadus metsa varju. Külma närviga mees oli.

Lugu polnud sellega aga lõppenud. Malevlane andis püssi ära ning peale haarangule järgnenud «istumist» läks veidi kõrgendatud meeleolus koju. Kodus oli tal aga kitsas ja järsk trepp üles minna. Ja nii kui ta sinna üles jõudis, võttis keegi pimedas käest kinni, et kus sa, kurat, mu püssi panid. Mees kohkus end poolsurnuks, kukkus trepist alla ning murdis käeluu. Sabbe jäi püssist aga ilma.»

Nii või teisiti alustasid julgeolekumehed 1978. aasta 27. septembril Võhandu jõel hästi organiseeritud «kalastusretke». Harald Ahmani poeg mäletab, kuidas KGB-lased ütlesid tema isale oma kummipaati Paidra veski juures vette lastes: täna püüame hoopis isevärki kala! Kuna veetase oli kõrge, oli isa nimelt kalale mineku plaani üle imestanud.

KGB-lased leidsidki Sabbe jõe kaldal istumas ja kalastamas ning arreteerisid ta pärast lühikest näitemängu. Teadaolevalt oli kogu luht sisse piiratud. Ametliku versiooni järgi lõppes jõevees peetud lühike võitlus Sabbe allaandmisega, misjärel kalda poole lohistatud metsavend end ootamatult vabaks tõmbas, Võhandusse hüppas ning seal uppus või end meelega uputas.

Mart Arold aga usub, et kunagi ootamatult kohatud Eesti viimane metsavend hoopis uputati meelega. «Oma roll oli muidugi ka sadistlikul tapahimul, aga tegelikult kartsid kohalikud miilitsad ja julgeolekumehed Sabbe sattumist õigete uurijate kätte, sest sellisel juhul oleksid paljud nende endi kriminaalasjad ja kuriteod, mis Sabbe kaela aeti, välja tulnud. Seda ma pean tõsisemaks põhjuseks,» ütleb Arold. «Sabbe oli vaja kõrvaldada kui ohtlik tunnistaja nende endi vastu.»

Kui Sabbe surnukeha Võhandu voogudest viimaks välja tõmmati, oli Eesti metsavendluse ajajärk igatahes lõppenud.