Augusti viimasel nädalal puhkusele suundunud Barack Obama andis ajakirjandusele teada, mida ta perega Martha’s Vineyardis teha kavatseb. Muu hulgas mainis ta ära puhkuseplaanidesse kuuluvad viis raamatut. Loetelus olid David McCulloughi kirjutatud USA presidendi John Adamsi biograafia, ajakirjanik Thomas Friedmani mõtisklus rohelise revolutsiooni vajalikkusest ja kolm ilukirjanduslikku raamatut: George Pelecanose «The Way Home», Richard Price’i «Lush Life» ja Kent Harufi «Plainsong».
Lisaks presidendi mainekujunduslikule sõnumile (roheline tulevik, traditsioonilised väärtused ja inimlik meelelahutuskirjandus) levisid ajakirjanduses ka mainitud autorite nimed ja raamatute pealkirjad. USA kirjastamismaailmas räägitakse juba «Obama-efektist» – olgu majanduses olukord milline tahes, raamatud, mida president loeb (ja sellest ka avalikkusele teada annab), on populaarsed.
Kirjanduse maine ja lugemus on statistikat vaadates viimase aasta jooksul kogu riigis tõusma hakanud. Erinevus selle vahel, mida ja kui palju loeti ning mida loetakse praegu, on kirjastajate sõnul nii märgatav, et nad peavad naljaga pooleks ajaarvamist Obama presidendiks valimise järgi – BO tähistab aega enne Obamat (before Obama) ja AO pärast Obamat (after Obama).
USA elanike lugemisharjumused on märgatavalt avardunud. Näiteks varem lähtusid kirjastajad statistikal põhinevast eeldusest, et «mustanahaliste kirjandust» heledanahalised ei loe, ajal pärast Obamat aga näitavad küsitlused, et loevad ikka küll.
See ei tähenda üksnes laiemat turgu, vaid ka maailmavaate avardumist ja sotsiaalsete pingete vähenemist nende gruppide vahel, kes ei pruugi jagada sõpruskonda, kuid jagavad riiki.
Eestis tõsteti aasta algusest raamatute käibemaksu, mis niigi vähenenud tarbimisele lisatuna teeb kokku märgatava vähenemise just uute raamatute müügis. Obamalik lisahoog kirjastamisturule kuluks ära ka Eestis. Lähiminevikust ei meenu, et mõni Eesti tipp-poliitikutest oleks ajakirjandusele oma puhkuseplaanidest rääkides maininud, millise raamatu ta kaasa võtab.
Siit-sealt intervjuudest võib jääda mulje, et poliitiku raamaturiiul on üsna kõhn: sinna mahuks justkui vaid teiste poliitikute elulood, Henry Kissingeri «Diplomaatia» ja Paolo Coelho. Teades, et see paljudel juhtudel nii ei ole, oleks aeg asendada väär mulje uuega. Kasu, nagu näitab Obama-efekt, pole üksnes mainekujunduslik.