Juhtkiri: homse puudutus

Kooliaasta algus. Illustratsioon: Urmas Nemvalts.

Koolis laotakse elu kestma jäämise müüri

Kooli algus on alati kõnedest ja pateetikast pungil ning kerge on ütleja või kuulajana libastuda kas iroonilise üleoleku või tuimalt korduva rituaali kraavi.

Aga ometi on just kooli algus see päev, mil ei saa tulevikku vaatamata. See on igal aastal algus teele, mida ei mõõdeta valimiste või majandusaastatega. See on vanemate hool oma laste eest, õppinute tahtmine teadasaadut edasi kanda ja anda.

Kui pimedad õhtud ja küpsevad viljad ennustavad peagi algavat eluvaest aega looduses, algab inimeste loodud majades miski, mida kultuurita poleks – maailma ja inimeste endagi tehtu ning olnu tundma õppimise aeg. Kui väikeste sammudega hüppevõimaluste poole hiiliv looduse evolutsioon põhjamaise talve ees mõneks kuuks taandub, algab edenemine inimeste loodud ideede maailmas. Tahame korraga kahte. Tahame kesta ja tahame muutuda. Nende soovide koos olemine näib vastuoluline, ent on ometi võimalik.

Me õpetame oma lapsi selleks, et nad juba loodut ei kaotaks, aga ka selleks, et nad lisaks igapäevasele leivale võiksid looduse ja inimeste keskel luua täiesti uut.

Maailm ei ole ohutu ning kestma jäämine pole vältimatu järeldus sellest, millega meie, meie liigikaaslased ja veel enam loodus hakkama võib saada. Kestma jäämine nõuab pingutust ja hoolt. Me saame ilusa või vähemalt talutava homse tulekut muuta usutavamaks või ebatõenäolisemaks. Selleks on vaja teadmisi ja mõistmist. Seepärast ei saa seisma jääda, arvates, et teame juba tegelikkusest küllalt või oskame piisavalt.

Me õpetame oma lapsi lootuses, et nad suudavad olla õnnelikud. Ent soovi tuumani jõudes mõistame, et eelkõige tahame edasikandumist. Loodetavasti mõistes ka inimliku õnne rolli selles. 

See, mida koolides tehakse, pole kokku võetav kaubamajadest laenatud teenindusideaalideks. See pole ka taandatav hea töökoha saamiseks või millekski pelgalt majanduslikuks.

Mõistetavalt on igaühe esmane mure see, kuidas hakkama saada täna või järgmisel aastal. Ent on ka selliseid päevi, mil oleme sunnitud mõtlema ette palju pikemalt. Vähemalt põlvkonna jagu. Kooli algus on just selline päev, mil osa võimalusi on loodud, ent veel rohkemate jaoks seeme mulda pandud. See on argipäevast sündiv kestmine üle aastatuhandete. See on homse puudutus.  

Pole põhjust suhtuda üleolevalt ei alg- ega ülikoolide olemisse, vaid tuleb hoida ja arendada neid kui võimalikku lunastust eilsete, tänaste ning tulevaste eksisammude eest. Kuidas hakkama saada keset muutlikku loodust, kuidas tulla toime teiste inimestega. Seda õpetame ja tahame teada, olgu hariduse trepiaste milline tahes.