Arstivanne kohustab pühenduma abivajajale, rääkigu ta vene, inglise või saksa keelt või olgu ta lausa tumm. Sel juhul on arsti kohustus leida kedagi, kes tõlgiks või teda patsiendile diagnoosi panekul keeleliselt abistaks. Teada on ju, et hädas unustab isegi keeleoskaja õpitu ja väljendub üksnes oma emakeeles. Jah, meil on keeleseadus ja eesti keel on riigikeel.
Meil on arstide ja õdede seas palju venelasi ja mul on olnud kogemusi nendega suhtlemisel. Hetkelisi arusaamatusi võib ju ette tulla, aga kui arsti või õe ning patsiendi vahel valitseb usaldus, siis ei kujune üksteise mõistmine kunagi probleemiks. Samuti on eestlastest arstide puhul: kui ikka nähakse, et patsiendil on raske väljenduda riigikeeles või eesti keelest aru saada, siis minnakse ise üle vene keelele. Või aetakse asi ära eesti-vene segakeeles.
Ida-Viru keskhaiglas juhtunu tõestab taas kord, et seadus ei saa kõike reglementeerida. Alati peab jääma ruumi ka inimlikkusele.