Lauri Vahtre

FOTO: Postimees.ee

Eelmisel laupäeval ehk 30. septembril pühitses oma 40. sünnipäeva kauges Lõuna-Aafrikas asuv Botswana vabariik, kelle lipp on Eestiga sarnane, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

See tähtpäev ei pruugiks meie tähelepanu köitagi – maailmas on riike palju –, kui meid ei seoks Botswana rahvaga (tsvanadega) huvitav asjaolu. Eestlased ja tsvanad on nimelt ainsad rahvad maailmas, kelle lipp on sinine, must ja valge.

Kui meie seletame oma lipuvärve üldiselt nii, et sinine on taevas, must on maa ja valge on vabadus, siis tsvanadel tähendavad must ja valge sebra triipe (vihjamisi ka mustade ja valgete koostööd), sinine aga taevast ja vett.

Taevas ja vesi teevad kokku vihma, mida tsvana keeles nimetatakse sõnaga «pula». Vihm on tolle kõrbemaa rahvale nii oluline, et see sõna on kirjutatud ka Botswana vapile ja lisaks on pula Botswana rahaühiku nimi. Pula on täielikult konverteeritav ja maksab umbes kaks krooni tükk.

Maailmas ei ole igava ajalooga maad. Nii on see ka Botswanaga, mida varasematel aegadel nimetati Betšuaanamaaks. Põuasel ja hõredalt asustatud Betšuaanamaal õnnestus kuni 1880ndate aastateni jääda eurooplastest vallutamata.

Kuid rõngas tema ümber tugevnes: idast lähenesid buurid ja läänest sakslased, lisaks tekkis tsvanadel konflikte teiste Aafrika hõimudega.

Selles olukorras otsustas ühe kesksema tsvana hõimu, bamangvatode ülempealik või kuningas (kgosi) Khama III taotleda inglaste ülemvalitsust ja kaitset. 1885. aastal, aasta pärast seda, kui Tartus oli valminud esimene sinimustvalge lipp, kuulutaski Inglismaa tsvanade maa Betšuaanamaa nime all oma protektoraadiks.

Muide, selsamal 1885. aastal juhtus veel midagi asjaga seotut: ilmus H. Rider Haggardi «Kuningas Saalomoni kaevandused», mis oli suuresti inspireeritud Betšuaanamaa oludest ja Khama III-st. Romaan saavutas tohutu menu ja on hästi tuttav ka Eestis.

Protektoraadi staatus tähendas, et tsvanad jäid enam-vähem iseseisvaks, Khama III valitses neid edasi ja nimetamisväärset kolonisatsiooni ei toimunud. Mida maaga edasi teha, selles osas läksid inglaste arvamused lahku.

Osa leidis, et pooliseseisev protektoraat ongi parim, teised nõudsid kolonisatsiooni. Lõpuks lahendati asi nii, et lõunapoolne osa Betšuaanamaast liideti Kapimaaga, avati kolonisatsioonile ja praegu kuulub see Lõuna-Aafrika Vabariigi koosseisu; suurem osa, praegune Botswana, jäi aga edasi protektoraadiks.

Veider oli, et selle protektoraadi pealinn Mafeking asus väljaspool riiki ennast, nüüdse Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumil.

Kuid see kurioosum ei muuda asja põhisisu: Botswanas on aafriklased ennast valitsenud peamiselt iseseisvalt läbi kogu koloniaalajastu.

Suveräänsuse poole

1960ndail, Aafrika asumaade massilise iseseisvumise kümnendil, tugevnes ka Betšuaanamaal tung täieliku suveräänsuse poole. Iseseisvus kuulutati välja 1966. aastal, oma rahaühik tuli kasutusele kümme aastat hiljem, vahetades välja Lõuna-Aafrika randi.

Maa esimeseks presidendiks sai Seretse Khama, Khama III pojapoeg. Tema surma järel tuli võimule senine asepresident, ja kui see pensionile läks, kandus võim taas üle asepresidendile. Kõik need liidrid on korduvalt võitnud siiski ka üldvalimisi.

Praegu on Botswana pealinn Gaborone üks Aafrika kiiremini kasvavaid linnu. Botswana rahvuslik kogutoodang inimese kohta on umbes

11 000 dollarit aastas, millega ollakse auväärsel 60. kohal. Võrdluseks: Eesti on 43., Läti 53. kohal; Botswanast jäävad aga maha sellised riigid nagu Venemaa, Mehhiko, Bulgaaria ja Rumeenia.

Sarnane riik

Nii et pole me tsvanadest suurt rikkamad, targemad ega ilusamad ühti. Ka rahvaarv on meil sarnane – meil 1,4 miljonit, neil 1,7 miljonit. See-eest on Botswana umbes 13 korda suurem, umbes Ukraina mõõtu. Üle kahe kolmandiku sellest hiiglaslikust territooriumist võtab enda alla Kalahari kõrb.

Turismireisid Botswanasse (safarid jms) on võrdlemisi kallid. See on meelega. Just nii tsvanad oma maad reklaamivadki: tulge siia, siin pole turistide horde! Ainult et see maksab…

Mis seal ikka, soovigem tsvanadele: pula! Ehk head vihma. Las sinimustvalged lehvivad.