Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2101561t1h3f40.jpg)
Sampo Panga analüütik Rasmus Pikkani võtab kokku neli müüti, mis Eesti majanduse kohta ringlevad, ning ütleb, et tegelikult ei tea me ka ise oma majanduse võimeid. Kuid ülekuumenemise ohuga kollitamine on selge liialdus.
Eestlane paistab olevat loomult pigem pessimist, sest isegi kui midagi on hästi, paistab igaühele asi selge olevat: ega nii see ei jää ja küll peagi on ka jama majas.
Eesti majanduses on positiivseid signaale kogunenud juba talumatult suures koguses. Korraliku eestlase hinge kriibib paratamatult hirm peagi saabuvate raskete aegade ees. Majanduskasvu hiljutine kiirenemine 12 protsendini ning näiteks palgakasvu jõudmine 15 protsendi lähistele on kaose ennustajate hulka suurendanud. Peaaegu igast inimesest on saanud majandusekspert.
Kahjuks kiputakse kaose-ootuse entusiasmis pahatihti võrdlema omavahel võrdlemiseks mitteloodud arve. Selle tõttu kannatavad võrdlusest tehtavad järeldused ja püstitatud müüdid.
Esimene müüt palgakasv
Väidetakse, et Eesti palgakasv hävitab meie konkurentsivõimet.
Tõsi on see, et palgakasv on olnud viimasel ajal väga kiire. 2006. aasta esimese poolaasta keskmine kuupalk oli 15,3 protsenti suurem kui keskmine kuupalk 2005. aasta esimesel poolaastal. See tundub tõesti olevat suurem kui sama perioodi majanduskasv 11,8 protsenti.
Kahjuks unustatakse, et palgaarvestust peetakse kroonides, samas kui majanduskasvuna defineeritud sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasvu mõõdetakse reaalühikutes ehk tükkides. Teisisõnu: SKP arvestusest elimineeritakse hinnakasvu mõjud, sest üldlevinud definitsiooni järgi ei ole hinnakasvul majandusele täiendavat lisandväärtust.
See viimane on ka tõsi, kuid üksnes niikaua, kuni jutt on suletud majandusest, kus kõik loodu ka ära tarbitakse. Eesti on väga avatud riik. Suur osa loodust eksporditakse, samas kui enamik tarbitavast-investeeritavast imporditakse.
Selle tulemusel on väljaspool majanduskasvu selgitussfääri oluline mõju heaolule toodetud ning tarbitud asjade hinnakasvu erinevuses.
Ehk kui toodame asju, mille hinnakasv on rahvusvahelistel turgudel eurodes mõõdetuna ligemale kümme protsenti, kuid tarbime asju, mille hinnakasv on viis protsenti, siis saame erilise vaevata suurendada oma kulutusi toodangu mahtu viie protsendi võrra suurendamata. See on võit, mida SKP ei mõõda, kuid just see protsess toimibki.
Tuleme tagasi SKP ja palgakasvu juurde kui lisada Eesti majanduskasvule ka SKP hinnakasv ehk võrrelda majanduses loodud lisandväärtuse ja palga kasvu kroonides, siis selgub, et meie aktiivsuse maht on kasvanud lausa 1718 protsenti aastas.
Ehk üllatus-üllatus, töötajatele palgaks makstud rahasummad on kasvanud palju vähem kui töötaja loodud lisandväärtuse mahud. Mis tähendab, et meie konkurentsivõime, mis peaks esialgu avalduma ettevõtete kasumiosa languses, ei ole veel toimumas. Me toodame kõik rohkem lisandväärtust ning saame selle eest ka kõrgemalt tasustatud. Ja seda põhjendatult.
See kõik näitab kahte olulist protsessi tööjõud ei ole veel muutunud liiga kalliks ehk töötaja loob praeguse palgakasvu juures vähemalt sama palju lisandväärtust, kui ta palgaks juurde küsib.
Teiseks näitab kiire palgakasv koos kiire toodangu nominaalmahu kasvuga, et Eesti on tasapisi muutumas odava lihttöölise maast kallima ja produktiivsema töölise maaks.
Selles protsessis on ülimalt tähtis kõrge investeerimisaktiivsus, mis järjest lisanduva tootliku kapitali abil aitab igal töötajal järjest enam kasulikku luua.
Teine müüt illusioon
Arvatakse, et Eesti majanduskasv on üksnes laenukasvust tulenev illusioon ning tegelikku kasvu ei ole.
Tõsi ta on, et odavat raha andes kipuvad inimesed oma kulutusi suurendama. Tõsi on ka see, et ühe inimese kulutus tähendab teise inimese tulusid ning tema loodud lisandväärtust.
Kuna Eesti majandus on ülimalt avatud, ei suuda ükski jõud sundida laenuraha eest soetama üksnes eestimaiseid kaupu, see tähendab toetama meie SKPd. Laenuraha eest soetatud importkaubad telerid, DVD-mängijad, autod jne ei kujuta sugugi osa Eesti SKPst. See tähendab, nad ei ole osa meie praegusest 12 protsendi suurusest majanduskasvust.
Seega on põhiküsimus selles, millist osa kodumaisest toodangust toetab laenukasv ning kui jääv on see, mis laenuraha eest on soetatud?
Kui see on järelmaksukaardiga ostetud kõhutäis kallis restoranis, on asi kehvasti. Kui see on mõni koorem Eestis toodetud ehitusplokke, on hästi. Kui see on Eestis ehitatud toomiskompleks, on lausa väga hästi.
Kolmas müüt võlad
Hirmutatakse, et Eesti kiire laenukasv on viinud majanduse suurtesse võlgadesse.
Tõepoolest, laenukasv 60 protsenti aastas ei ole protsess, mis saaks igavesti kesta. Samuti peegeldab selline kasv protsessi, mis on juba nii kiire, et sellesse temposse mahub tõenäoliselt palju vildakaid otsuseid. Ehk selliseid otsuseid, mille käigus mõni ülioptimistlik majandusagent ei hinda adekvaatselt oma tulevast võlateenindamise võimet, olgu ta eraisik või ettevõtja.
Kuna madala deposiidikasvu tingimustes pole pangalaenu kasvu rahastamiseks kodumaiseid vahendeid saadaval, ongi Eesti majandusagentide netovõlg välismaiste majandusagentide ees kasvanud 172 miljardi kroonini. Seda on tõesti palju. Eriti kui teada, et lisaks on Eesti majandusse toodud muus vormis veel 162 miljardit krooni.
Arvud muutuvad aga kohe, kui protsessi ühele poolele lisada teine nimelt on Eesti laenatud 172 miljardi krooni vastu seismas Eestist välismaale laenatud 130 miljardit krooni. Eesti majandusagentide muud investeeringud välismaale on väärt 29 miljardit krooni.
Ehk kui vaadata Eesti majanduse bilansi mõlemaid pooli koos, on Eesti majandusagentide summaarne võlakohustus netona 41 miljardit krooni ning kogu rahvusvaheline investeerimispositsioon netona 179 miljardit krooni välisinvestorite kasuks. Euroopas on riike, kellel on üksnes riigisektori võlg suhtena SKPsse sama suur.
Neljas müüt kasv ei kesta
Ohatakse, et kiire majanduskasv ei saa eriti kaua kesta.
Majandusteadlased on suhteliselt õnnetu teadusharu esindajad. Kui füüsikaga tegelevad teadlased saavad probleemide lahendamiseks sulgeda ennast laborisse ja asuda katsetama, peab majandusteadlane probleemidele vastuse leidmiseks ajalugu uurima, et mismoodi asjad varem on toimunud.
Kuna maailmamajanduses toimuvat koos majandustõkete ning pikalt valitsenud majandusreiimide langemisega võib päris kindlalt lugeda ajalooliseks pretsedendiks, pole eriti kusagilt ajaloolisi kogemusi ammutada. Seetõttu lisatakse spetsialistide hinnangutesse alati suures koguses isiklikke hinnanguid ja kõhutunnet ehk «tervet mõistust».
Arvatavasti just ennekõike sellise kõhutunde järgi eeldatakse ka nüüd, et Eesti majanduse normaalne keskmine kasvutempo peaks jääma seitsme protsendi piiridesse. Aga mitte kümne protsendi lähedale. Sest see tundub liiga suur ning ainult Hiina on suutnud sellist kasvu säilitada järjest kolm kümnendit.
Kus asub Eesti majanduskasvu tegelik piir, teab ehk üksnes kõikvõimas majandusjumal, kes oma suurt eksperimenti kusagilt pilve pealt jälgib. Meil jääb ainult loota, et me ei pidurdaks põhjendamatult protsessi, mille pidurdamist pole vaja.
Et me ei muutuks liialt optimistlikuks teadmata, millised võimalikud ohud meid ees ootavad. Kasvuruumi jagub veel küllalt selleks et jõuda ELi viie jõukama majanduse sekka, tuleks Eestil kasvada seitse protsenti aastas veel järgmised 15 aastat.