Viivi Luik: Kirjutamata seadus

Viivi Luik Foto: Postimees.ee

Kirjanik Viivi Luik kirjutab, et kirjutamata seadus on tihti tähtsam kui kirjutatud seadus.

See peab küll pime ja keeletu olema, kes ei näe ja ei ütle, et Eesti seisab praegu lõhkise küna ees. Täida seda küna või sulakullaga, sest pole abi midagi, kuni künal on põhi alt ära. Häbiväärne komet presidendivalimiste ümber on tagajärg, mitte põhjus.

Põhjus on nii lihtne, et seda otse välja öelda nagu ei kõlbagi. Pole inimesi.

Kogu rahvast puudutavate otsuste tegemise juures pole kuigi paljukest neid, kelles oleks emapiimaga koos saadud teadmine, et KIRJUTAMATA SEADUS on inimeste maailmas tihti tähtsam kui kirjutatud seadus. Kirjutatud seadust annab alati väänata, isegi loom oskab kavaldada ja arvab, et kuni pole teolt tabatud, pole ka süüdi.

Kirjutamata seaduse arvesse võtmine ja täitmine on üldiselt inimeseksolemise tunnus.

Kui see teadmine on hävinud, tekib küsimus, kas üldse ongi tegemist inimesega või on tegu Goya kujutatud koletisega, kelle sünnitas uinuv mõistus.

Väga iseloomulik tänasele Eestile on see, mis juhtus hiljuti Põlva kalmistul. Kes ei tea, sellele jutustan lehtedest läbi käinud loo lühidalt ümber:

Põlva kalmistuvaht olevat haudadelt kokku korjanud riste, sambaid ja plaate ning teinud nendest surnuaiamüüri. Samuti olevat seesama kalmistuvaht otse haudadele sättinud välipeldiku. Kuigi hauad olid unarusse jäänud, on nad kellegi viimsed puhkepaigad. Ka unarusse jäänud haua juures võetakse müts maha, kuigi seda seadust ei ole kusagile kirja pandud ja kalmistuväravas pole silti, mis seda käseks.

Sattusin seda kalmistuvahti TV-s nägema. Ei ta vabandanud, ei ta häbenenud, suisa vastupidi! Tal jäi õigust ülegi! Temal oli kõik seaduslik! Tema käes oli jäme ots. Tema teadis, kuidas asjad käivad.

(Mes te, prillipapad, vingute! Ristid, kurat, maha! Ja messe peldik teile ette jäi! Rahvas, raisk, nõuab peldikut!)

See maa, kus me praegu elame, on läinud väga sedamoodi, nagu toimetaks siin uinuva mõistuse sünnitatud koletis, mitte normaalsed mõistuse ja tunnetega inimesed.

Orjaajast pärit ahnus lööb jälle välja. See on ennegi välja löönud. Kui poleks olnud ahnust, oleks küüditamiste ajal olnud vähem pealekaebusi. Ahnus on sünnitanud olevused, keda on juba raske inimeseks nimetadagi, sest neil puudub empaatiavõime, häbitunne, aumõiste. Mida kõike ei olda valmis tegema, kui sest on kasu ja kui see midagi sisse toob.

Seni, kuni need olevused kuskil vaikselt omaenda pugu täidavad, pole asi veel nii hull, hulluks läheb siis, kui nad saavad troonile. Selle tõu jaoks ei kehti ükski kirjutamata seadus. Jutt kirjutamata seadustest tembeldatakse eluvõõraste intelligentide virinaks. (Kellele ei meeldi, ärgu vaadaku. Meie lööme oma peldiku püsti!)

Praeguste presidendivalimiste ajal üritavad mõned üht kandidaati viletsamaks pidada sellepärast, et ta on «väljast» tulnud. Seda küsimust pole avalikult esitatud, KELLE EEST tema vanemad «välja» läksid. See MIKS on tänini esitamata ja sellele on ka vastamata. Need küsimused lõhestavad Eesti ühiskonda seni, kuni nendele ausalt ei vastata. Seni jääbki uinuv mõistus koletisi sünnitama.

Siin tuleb mul kange tahtmine tsiteerida Dmitri Šostakovitšit:

«Need ei olnud suvalised tuttavad, inimesed tänavalt. Need olid mehed, kelle käes oli piiramatu võim. Ja need seltsimehed kasutasid seda võimu pikemalt mõtlemata. Eriti juhul, kui nad tundsid, et nende peent maitset oli riivatud. Kunstnik, kes maalis portree, mis juhiga ei sarnanenud, kadus igaveseks. Sama juhtus kirjanikuga, kes kasutas «tooreid sõnu». Seltsimehed ei laskunud nendega esteetikaalastesse vestlustesse ega palunud neil selgitada oma nägemust. Neile tuldi öösel järele.

Kogu lugu.

... Ei olnud oluline, kuidas publik sinu teosele reageeris või kas see meeldis kriitikutele.

Kõigel sellel polnud lõppkokkuvõttes mingit tähtsust. Oli vaid üks elu ja surma küsimus: kuidas meeldis su teos juhile.»

(Dmitri Šostakovitš «Tunnistus», lk 104)

Kõik kirjanikud, heliloojad, kunstnikud, näitlejad, teadlased, kes on elanud okupeeritud Eestis, teavad seda, isegi kui nad ei elanud siin enam aegadel, millal «öösel järele tuldi» ja isegi kui nende «vaenulikke» teoseid lasti kusagil kabinettides armulikult lahti seletada toimetuste või loominguliste liitude juhtidel.

Osa loojatest Eestis ainult selle varal «ära keelamata» jäidki, et oli lahtiseletajaid, kes hoidsid loojate poole. Kuid näiteks Arvo Pärdi muusikat keelati mängida ja seal ei aidanud enam miski.

Kuni nii palju asju on Eestis selgeks rääkimata, kuni nad on uinunud olekus, sünnitab teadmatus koletisi, kes ainult TEADMATUSE varal sigineda saavadki. Kas isegi nii lihtsat asja peab LAHTI SELETAMA, et kultuuri või südametunnistust ei saa osta ühegi raha eest, ja et iseseisvat, vaba inimest ei saa sundida ükski võim tegema seda, mis on tema südametunnistusega vastuolus?

See ongi põhjus, miks osa raamatuid teatud aegadel ära põletatakse või puruks raiutakse. Kas peab lahti seletama, et see on sümboolne akt?! Mitte raamatuid ei raiuta ega põletata, vaid häbi ja südametunnistust. Et pealekasvavad põlvkonnad teada ei saaks, et häbi ja südametunnistus olid olemas.

Kultuur pole iluasi ega ajaviide, kultuur, seltsimehed, on rahvaste elu ja surma küsimus. See asi on kirjutamata seadus.