Kaks tänavu valminud raportit tunnistavad, et lääneriikide huvi möödunud kümnendi lõpus nende toel Tartus tööd alustanud Balti kaitsekolledži vastu on võrreldes tolle õppeasutuse algusaastatega märgatavalt kahanenud. Mitmed oma kulu ja kirjadega õppejõude Eesti, Läti ja Leedu ohvitsere ja kaitseametnikke koolitama saatnud riigid on selle nüüdseks kas lõpetanud või plaanivad seda lähiaastail teha.
Iseenesest pole kirjeldatud asjade käigus mitte midagi erakordset või skandaalset. Sest isegi õitsva majanduskriisi tingimustes pole Eesti, Läti ja Leedu enam väiksed armsad arengumaad. Me pole need 1990ndate alguse pontsakad pudipõllega taasvabanenud riigihakatised, kelle iga iseseisva sammu peale n-ö vanas lääneblokis, heldimuspisar silmanurgas, aplodeeriti ja kelle ette püreepurgid ilmusid kui iseenesest. Pigem nähakse meis nüüd hilisteismelisi volaskeid, kellelt oodatakse kannatamatult viimaste murdeea tõmbluste kadumist.
Ja et me tundume enam-vähem ise kaela kandvat, on meid ka tasuta toidult maha arvatud. Ootus, et ELi ja NATO partnerid peaksid meie jaoks asutatud kooli meie eest edasi pidama, oleks sama õigustatud kui see, et näiteks NATO lävel kõõluv Soome paluks, et meie ja teised allianssi juba kuuluvad riigid neilegi oma taskust samasuguse õppeasutuse rajaksid ja mehitaksid.
Loomulikult on kasulik, kui kaitsekolledž jätkab rahvusvahelisena. Nii meie jätkuvate murdeealisuse sümptomite kui ka Baltikumi väikesevõitu rahvaarvust tingitud intelligentsete inimeste nappuse tõttu.
Aga nüüd peame rahvusvahelisuse eest ka ise midagi vastu pakkuma. See võib olla näiteks spetsiifiline uurimisvaldkond, nagu praegune keskendumine väikeriikide kaitsele, millega saavad välismaised õppejõud ja teadurid eriti hästi tegeleda just siin. Või ainus võimalus saada ja anda selle taseme ingliskeelset rahvusvahelist sõjandusharidust Mandri-Euroopas.
Või siis oma eduka üleminekukogemuse õpetamine ELi ja NATO jaoks strateegiliselt olulistele riikidele. Kõike seda praegu Tartus ka tehakse. Ja just niisuguseid asju tuleb ka liitlastele müüa. Mitte näidata pudipõllega noort täiskasvanut, süüdistada lätlasi ja nõuda toetust vaimupuudele.
Arenguabi saamise aeg on läbi. Ja see ei tähenda mitte ainult seda, et peame nüüd oma arved ise kinni maksma. Vaid ka seda, et tuleb olla pädev liitlane endistele abistajatele ning mõista, et nüüd on aeg oma värskeid abisaamiskogemusi silmas pidades ka endast nõrgematele toetust pakkuda.