L, 10.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Martin Bahovski: Relvade keelustamine pole lahendus

Martin Bahovski
Martin Bahovski: Relvade keelustamine pole lahendus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Martin Bahovski
Martin Bahovski Foto: Postimees.ee

Laskmisinstruktor Martin Bahovski kirjutab lähtuvalt tulistamisest Haabersti linnaosavalitsuses, et relvade täieliku keelustamisega ei saavutata midagi, vaid võidelda tuleks illegaalsete relvadega.

Eelmisel nädalal pakkus leheveergudel arutlusainet Tallinnas Haabersti linnaosavalitsuses ühe inimese tapnud ja teist haavanud ning varem Ida-Virumaal Katase külas mitut inimest haavanud Vladimir Mahovi juhtum. Sellega seoses on kerkinud esile relvaloa väljastamise tingimustega seotud problemaatika.

Debatt relvaloa väljastamise korra üle on igati põhjendatud, kuid mainitud juhtumiga siin otsest seost ei ole. Laskjal oli ju lisaks legaalsele relvale veel illegaalne relv. Seega kerkib küsimus hoopis illegaalsete relvade kättesaadavusest Eestis.

Politseiameti andmeil on Eestis eraisikute valduses ligi 50 000 tulirelva. Samas hinnatakse illegaalsete tulirelvade hulka umbes 100 000-le. Nii Esimene kui ka Teine maailmasõda jätsid Eestisse hulgaliselt relvi, seda tegi ka üheksakümnendate aastate alguses lahkunud Nõukogude armee.

Illegaalsed relvad

Vaadeldes tulirelvaga seotud intsidentide statistikat, hakkab silma just illegaalsete relvade kasutamine. Küll on laskjaks ajaviiteks mõrvav 17-aastane poiss või siis hullunud sõjaväepensionär – kõigile on relvad kättesaadavad. Range kontroll relvalubade üle seda statistikat ei mõjuta. Pigem kipub asi vastupidi olema.

Vahetu ründe puhul ei aita alati veenmisoskus, sest ründaja võib olla narkojoobes või hullunud; ei aita ka politsei kutsumine, sest isegi toimiva politseistruktuuri korral oleks reageerimisaeg vähemalt viis minutit, mis mõne sekundi kestva ründe puhul on ilmselgelt liiga palju. Ei aita ka pipragaas ega ärajooksmine, sest pipragaas ei tee ründajat tulistamisvõimetuks ja kuuli eest on raske ära joosta.

Kahjuks kipub ainukeseks efektiivseks kaitseks relvastatud ründe vastu olema tulirelva asjatundlik kasutamine. Tulirelvast on aga kasu siis, kui ollakse võimeline seda kasutama, mis omakorda eeldab pidevat harjutamist. Kuid sellisel juhul ei aita pelgalt laskmisoskusest. Vaja on ka võimet situatsiooni kiirelt hinnata – et hoiatuslask ei tabaks kõrvalseisjat või ei tekiks rikošetiohtu.

Relvastatud ründe tõrjeks ei ole kasu ka klassikalisest sportlaskmise oskusest, sest olukordi, kus on hea valgustus, aega sihtida ja kehahoiakut valida, reaalses elus ette ei tule. Et relva kandmisest kasu oleks, peab sellega kaasnema ka oskus relva reaalsetes ohuolukordades kasutada. See aga eeldab põhjalikku koolitust.

Soome kogemus

Soomes on tulirelva omamine seotud kuulumisega mõnda ametlikult tunnustatud laskespordiorganisatsiooni – relvaomanikul on võimalik käia oma oskusi lihvimas, sest oma klubis peab ta olema aktiivne, vastasel juhul relvaluba tühistatakse.

Klubilise tegevuse käigus on tagatud ka relvaomanike kaudne järelevalve – võimalikud muutused isiku käitumises või isiksuseomadustes hakkavad klubikaaslastele kindlasti silma.

Eestis on relvaomanike vahetu järelevalve ülesanne praegu vaid kohaliku konstaabli õlul ning arvestades politseisüsteemi hetkeseisu ja piirkondade jaotust, ei saa kuidagi eeldada, et see süsteem toimib. Kes teist näiteks tunneb nägupidi oma piirkonna konstaablit? Olete teda näinud või teate tema nime?

Paljude riigikontrolli ettepanekutega peab nõustuma. Tõepoolest kontrollib praegu Eestis relvaloa taotleja tervislikku seisundit vaid perearst, eraldi psühhiaatrilist kontrolli ei nõuta, mis peaks aga selles loetelus kindlasti olema. Nõrgaks jääb ka laskmisoskuste kontroll.

Teisest küljest vaadates ei ole just palju võimalusi laskespordiga tegeleda, sest enamik Nõukogude ajal kasutuses olnud lasketiire on nüüdseks suletud.

Tallinnas on minu andmetel üks kuni kaks avalikku lasketiiru, kui arvestada ka Tallinna lähiümbrust, siis lisanduks ehk veel kaks harjutuspaika. Tallinnas ja pealinna lähiümbruses elab aga üle poole miljoni inimese ja siin piirkonnas on ilmselt ka suurem osa Eestis registreeritud tulirelvi.

Kaitsetud kodanikud

Seega on harjutusvõimalusi ilmselgelt liiga vähe. Kuidagi ei tahaks nõustuda riigikontrolli ettepanekuga püüda vähendada tsiviilrelvade hulka Eestis. Arvestades eeltoodud asjaolu, et Eestis on äärmiselt palju illegaalseid tulirelvi, jätab legaalsete tsiviilrelvade piiramine kodanikud kaitseta.

Ei tahaks nõustuda ka riigikontrolli väitega, et 50 000 relva Eesti rahvaarvu kohta on suur kogus, see teeb 30 inimese kohta ühe relva. Kui Soome vastavaid arve vaadata, siis seal on ühe inimese kohta keskmiselt kolm registreeritud tulirelva! See on küll üks suuremaid näitajaid kogu maailmas, kuid see arv ei kajastu kuidagi tulirelvadega seotud kuritegude statistikas.

Tekib küsimus, miks peaks nii palju relvi vaja minema. Kui näiteks tegeleda arvestataval tasemel laskespordi aladega, võib ühel inimesel tarvis minna umbes kümmet tulirelva. Kui ta veel jahimeheks osutub, siis võib siia lisada peaaegu teise sama suure koguse.

Kontrolli relvade üle ühiskonnas ei saa kuidagi kehtestada, keelates relva kanda seaduskuulekatel kodanikel, kellele see on vahendiks oma harrastusega tegelemisel või ainsaks efektiivseks kaitseks eluohtlike rünnete vastu. Illegaalsete relvade vastu saab vaid professionaalse jälitustegevuse ning efektiivse politseitööga.

Tagasi üles