Märt Ots: ravimite käsimüügi piirangud on liigkarmid

Märt Ots Foto: SCANPIX

Ravimite käsimüügi küsimuses on aeg edasi liikuda emotsionaalsetest väljaütlemistest ja meediasõjast ning asuda sisulisele arutelule.

Konkurentsiamet seisab kindlalt vaba konkurentsi toimimise eest. Seda just olukorras, kus Eesti ravimiturgu iseloomustab hulgi- ja jaemüügi tasandite ulatuslik omavaheline seotus. Ravimite hulgimüük on koondunud peamiselt kahe suurema hulgimüüja kätte ning kaubaturule on iseloomulik, et põhiliselt varustavad hulgimüüjad nendega samasse kontserni kuuluvaid või koostöökokkuleppe kaudu seotud apteeke ise.

Praktika näitab, et pärast koostöökokkulepete sõlmimist ostab apteek koostööpartnerist hulgimüüjalt ligikaudu 90 protsenti ravimitest. Selles väljendubki nn pudelikaelaefekt vaba konkurentsi seisukohast lähtuvalt. Niisiis tuleb ligi 90 protsenti apteekide müügitulust nn ketiapteekidest, mis on kas otseselt või kaudselt kahe suurima hulgimüüja omandis või seotud koostöökokkulepetega. See aga loob olukorra, kus hinnakonkurents korralikult ei toimi.

Võrreldes olukorda naabritega, on siinne pilt erinev. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on käsimüügiravimite turustamisel meiega võrreldes tunduvalt rohkem võimalusi: retseptita ravimeid müüakse teatud tingimusi täitvates toidupoodides, postkontorites, spetsialiseerunud ravimite poodides või ainult käsimüügiravimeid müüvates apteekides.

Lisaks lähematele naabritele toimib säärane praktika ka näiteks Tšehhis, Itaalias ja Suurbritannias.

Muudatusettepaneku eesmärgile ja mõjudele on lähenetud eelkõige konkurentsi põhimõtteid silmas pidades. Eesmärgiks on tagada tarbijatele parem kättesaadavus ja soodsam hind. Lisaks on üldise müra taustal kaduma läinud, et oleme algusest peale rõhutanud põhimõtet: ravimiturg peab toimima rangete reeglite järgi.

Konkurentsiameti ettepanekule lisaks vajab küll põhjalikku analüüsi küsimus, milliste käsimüügiravimite müük mujal kui apteekides ei ole inimese tervisele ohtlikum kui praegune müügipraktika.

Samas valitseb aga juba praegu olukord, kus käsimüügiravimid on avatud riiulitega apteekides vabalt saadaval ning neid on võimalik osta ilma apteekri igasuguse nõustamiseta. Seega on raske leida põhjust, miks peaks nende müügiõigus kuuluma vaid apteekidele. Ühe kahtlusena on ka nimetatud jaemüüjate leiget huvi ravimimüügi vastu.

Kuid lõppkokkuvõttes on see ju kaupmehe otsustada, kas ta soovib teha vajalikke kulutusi vastavate hoiutingimuste loomiseks või ka näiteks pädeva konsultandi palkamiseks.

Konkurentsiamet leiab, et arvestades tegelikku müügipraktikat, on käsimüügiravimite müügi piirangud liiga karmid ning takistavad vaba konkurentsi. Olenemata sellest, kas käsimüügiravimeid müüb apteek või mõni teine müügikoht, langeb vastutus kasutamise eest ikkagi kasutajale endale.

Selles, et piirangute vähendamine parandaks käsimüügiravimite kättesaadavust ning alandaks ka hindu, ei ole kahtlust. Ja lisaks ei tohiks ka ära unustada, et need mõlemad on just tarbijale suunatud eesmärgid.