Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2096011t1hb9af.jpg)
Gunnar Bergvald pole kurjategija. Teda ei kahtlustata ega süüdistata üheski kuritöös. Justiitsminister Rein Langi ametliku käsitluse järgi viidi ta sel nädalal Murru vangla asedirektori kohalt üle Harku vanglasse üksnes «töökorralduslike probleemide» tõttu.
Ometi näeb iga vähegi mõtlev inimene puude taga metsa ja mõistab, et see üleviimine on seotud sel nädalal lahvatanud skandaaliga, kus prokuratuuri ja kaitsepolitsei käivitatud uurimine rullib lahti pildi Murru vanglast kui n-ö trellitatud sanatooriumist.
Tõsi, seda vaid kindla süüdimõistetute kildkonna jaoks. Vanglaautoriteetidele, kes maitsesid jõululauas mannapudru asemel kalamarja ja õlut. Kes lobisesid suletud maailmas mobiilidega, surfasid sülearvutitega internetis, nautisid kana, mis «eile» ostetud pealinna supermarketist. Sattusid korduvalt just nende poolesaja väljavalitu sekka 1500 vangist, keda justiitsministeeriumi sotsiaalprogrammi raames premeeriti jalgrattamatkaga vabasse loodusesse.
Kas selles nn korralageduses on süüdi vangla direktori kohusetäitja kohalt tagandatud Olavi Israeli alluvuses trellidetagust igapäevaelu juhtinud Bergvald? Selget vastust pole, ütlevad kümned teda tundvad inimesed, kellega Postimees vestles.
Bergvald on vanglafanaatik. 11 aastat riiklikus akadeemilises meeskooris laulnud mees, kes viskas pärast muusikakooli nurka oma koorijuhidiplomi, läks 1993 sisekaitseakadeemiasse õppima vanglaametnikuks, töötas samal ajal keskvanglas valvurina ja edutati kolm aastat hiljem Ämari vangla juhiks.
Kõigest 22-aastasest noormehest sai hetkega meediastaar, sest ta oli Euroopa noorim vangladirektor. Ajal, kui vangid ei tunnistanud trellide taga Eesti riigi võimu. Kui allilmas käisid viimsed verised sõjad ja Ämari klientuuriks said esimesed rivaalitsevate rühmituste juhid. Kui valvureid hakati kodakondsuse ja keeleoskuse puudumise pärast järjest töölt lahti laskma. Kui riik «unustas» vanglasüsteemi, luues üksnes seadusi.
See oli segane aeg, mil tihti pidi võimu kehtestamiseks ja korra tagamiseks tegema ka ebapopulaarseid otsuseid, ent nii oli see ju igal pool. Näiteks pigistama teatud kohtades silma veidi kinni, mille eest aga tasusid vangid heldelt oma kirjutamata allilma reeglitega tagati trellide taga kord, kadusid mässud, põgenemiskatsed, vangide verised arveteõiendamised ning valvuritele vastuhakud. Kui tekkis probleem, arutasid vanglajuht ja tema vangidest «asetäitjad» seda trellitatud jõusaalis kangi tõstes üheskoos.
«Keskmisest eestlasest edevama Gunnari ainus viga oli see, et talle hakkas meeldima, kuidas allilmas tunnustatud inimesed teda kummardasid,» ütleb üks tema tuttav. «Sellest sõltuvusest ei osanud ta kahjuks enam loobuda.»
Ent kümne aastaga on aeg muutunud. Allilm on rahunenud, sõjad on unustatud. «Gunnari juhtimisstiil jäi aga kinni aastasse 1996, rutiinist tekkisid esimesed vead ja viimaks ei suutnud ta enam oma kirjutamata reeglitega olukorda kontrollida,» lisab teine teda tundev inimene.
Nii lasi Bergvald 2003. aastal puhkama mõrtsuka Jüri Mosina, kelle põgenemine maksis talle Ämari vanglajuhi tooli.
Ent kas Bergvaldil oli valikuid? Siin on vastus pigem «ei», ütlevad vanglatööd tundvad inimesed. Ta juhtis riigi suurimat nõukaaegset pärandit ehk laagervanglat, kus 1500 kurjategija üle pidasid valvet ööpäevas 15-20 valvurit. Kus tavaliste valvurite seas vohas korruptsioon, sest nende nigela palga võib miljonärist kinnipeetav kahekordistada ühe salaja trellide taha toodud telefoni eest.
«Jah, riik ehitab uusi vanglaid, kuid kõik muu on jäetud aastasse 1996,» sõnab kolmas vanglatööd tundev inimene, kes teab ka rääkida, et kui justiitsministeeriumi ametnikud kutsuti viimasele suurläbiotsimisele, siis eksisid nad teel ära ega suutnud Murru vanglat üleski leida.