Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2095505t1h5ae9.jpg)
Erukindral Aleksander Einseln süüdistab oma avalikus kirjas Eesti Televisiooni poliitikasse sekkumises, sest saate Pealtnägija reklaamis parodeeritakse president Arnold Rüütlit.
Aleksander Einseln:
Olen juba aastaid pidanud Eesti Vabariigi demokraatliku arengu kõige nõrgemaks lüliks meie massiteabevahendeid, eriti päevalehti ja nädalalehti ning vähemal määral TV kanaleid. Paraku pean tunnistama, et eelnimetatud demokraatliku ühiskonna «sanitarid» ei taju neile pandud kõrgendatud vastutust ning rahva ootusi moraali ja eetilisuse suhtes.
Mind ajendab kirjutama karjuv ebaõiglus, erapoolikus ja äärmiselt madal eetiline tase nii ajalehtedes kui ka TVs. Olen ETV saate Pealtnägija ning selle autorite Kersna ja Kärmase talendi austaja. Nende saade on hädavajalik ühiskondlike hälvete paljastamiseks ja annab lootust paljudele ebaõigluse ohvritele, et ka neil võivad olla «kaitseinglid», kes tulevad appi abivajajale ka siis, kui kõik teised pilku peites mujale vaatavad. Tänu ja au nendele!
Pealtnägija kodukanal ETV on riiklik organisatsioon, mis peaks olema absoluutselt apoliitiline. Nüüd tekitavad aga segadust täiesti poliitilised reklaamklipid selle nädala Pealtnägija saatele, mida juba ETV näitab ning kus osaleb ka seni austatud Voldemar Kuslap. Pean täiesti häbiväärseks olukorda, kus riigitelevisioon sekkub sellisel moel valimisvõitlusse. Meil on ka erakanaleid, kus võib niisuguseid hoiakuid näidata või neid ajalehtedes poliitilise reklaami sildi all tutvustada.
ETV (saate)juhid üldiselt pole kunagi hiilanud oma poliitilise erapooletuse ja eetikaga, kuid nüüd on ületatud igasugused sündsuse piirid ning oleks juba aeg midagi ette võtta. Inimestele, kelle arusaamine isegi kõige primitiivsematest demokraatliku ühiskonna toimimisnormidest on nii puudulikud, ei tohi usaldada avalik-õigusliku kanali ja seal näidatavate ühiskonnasaadete juhtimist.
Tahaks veel kord küsida, kus on Ringhäälingu Nõukogu, Pressinõukogu või Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessorid ja mida nemad arvavad sellisest olukorrast? Aga palun mitte sõnavabaduse- või turumajanduse-mulinat, vaid arutelu ja läbimõeldud soovitusi eetilise meedia arendamiseks Eesti Vabariigis, milles kõrgeetiline sõnavabadus ning õiglus on tava, mitte erand.
Tahaks loota, et Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus ka ajakirjandus mõistab, et demokraatiat ei saa mitte mingil juhul arendada ebademokraatlike vahenditega. Edu teile selle mõistmiseks.