Juhtkiri: Ida-Euroopa mineviku kammitsais

Ungari president Laszlo Solyom marssis möödunud reedel demonstratiivselt mööda silda Slovakkia piirini ja tagasi, teatades ajakirjanikele, et naaberriigi välisministeerium on ta tunnistanud julgeolekuriskiks. Foto: Reuters/ScanPix

Otse laienenud Euroopa Liidu südames lahvatanud konflikt kahe Ida-Euroopa riigi, Slovakkia ja Ungari vahel näitab taas kord kujukalt neid pingeid, mida kruvib üles ja võimendab lahti rääkimata minevik.

Vaadates kõrvalt kraaklust, mille laiemaks õhutamine kummalegi kasuks ei tule, ei maksa imestada, kui Lääne-Euroopast kostavad mõnikord hääled, mis kiruvad Euroopa Liidu laienemist ning neid tüütuid väiklasi idaeurooplasi kogu oma ajaloolise taagaga.

Kumbki osapool on püüdnud Euroopa avalikkusele näidata, et peamine riiukukk on just teine, kuid kõnealusel juhul ei ole kahe riigi tüliküsimuses tegelikult üht süüdlast, kelle suunas näppu viibutada. Isegi kui pada katlaga võrreldes selgub, et üks on mõnevõrra mustem kui teine, ei alga sellisest kõrvutusest leppimist.

Küll aga tuleb tõdeda, et mõlemad riigid on oma tegevuste ja avaldustega eemaldunud Euroopa Liidule olulistest väärtustest ja ühenduse põhimõtetest. Nõuavad ju näiteks nn Kopenhaageni kriteeriumid, millega mõlemad on nõustunud, demokraatia, õigusriigi ning inim- ja vähemuste õiguste austamise tagamist.

Sel kümnendil pole aga vist olnud ainsatki aastat, mis oleks möödunud suurema või väiksema naginata Ungari ja Slovakkia vahelistes suhetes. Pidevalt on teineteist vastastikku süüdistatud eri masti äärmusluses, isegi lippe põletatud ja saatkondi rünnatud. Euroopa Liidu kahe liikmesriigi niisugune omavaheline arveteklaarimine on pehmelt öeldes veider.

Ikka ja jälle on tüli keskmes (väidetavalt ahistatud) suur ungarlastest vähemus Slovakkias Ungari piiri lähedal, mille saamislugu ulatub Esimese maailmasõja järgsete territooriumide ümberkujundamiseni. Slovakid omakorda süüdistavad ungarlasi minevikuihaluses, viidates ajale, mil Slovakkia kuulus Ungari kuningriigi koosseisu.

Viimase kuu jooksul on pakkunud kõneainet slovakkide keeleseadus, mis ungarlaste väitel on järjekordne vähemuse tagakiusamine. Slovakkia ei lubanud omakorda Ungari presidenti László Sólyomit Komarno linna Ungari kuninga Püha Istváni ausamba avamisele.

Eestile ja kogu Ida-Euroopale oleks kasulik, kui riigid suudaksid asjad omavahel mõistlikult ära klaarida, leides esmalt mingi mõlemale sobiva platvormi, millelt edasi minna. Sest meil, idaeurooplastel, on kõikvõimalike erinevuste kõrval siiski väga palju ühist, mida saame kasutada oma seisukohtade selgitamisel suurtes rahvusvahelistes ühendustes.