/nginx/o/2013/07/05/1875148t1ha79c.jpg)
/nginx/o/2009/04/22/167348t1h05bc.jpg)
Tõnis Poom: otsekohe traditsioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalavahetusel kuulsin rahvusringhäälingu teleuudistes lauset «Valgas peetud Eesti esimesed rahvusvahelised sõjaajaloo päevad panid korraldajate hinnangul aluse uuele traditsioonile» ja miski riivas mu kõrva.
Ladina keeles tähendab traditio edasiandmist. Traditsioon eeldab millegi kordumist, et tinglikus ketis oleks peale avarõnga veel palju (või isegi palju-palju) järgnevaid lülisid. Sõjaajaloo huvilised sirutasid välja küll teatepulga, ent kuna keegi seda veel vastu ei võtnud, pole komme seni edasi kandunud.
Üks maailmasõdade vahel Tartut külastanud inglane sai naerukrambid, kui luges kuulutust mingisuguse seltsi «teisest traditsioonilisest väljasõidust». Traditsioonide saarelt tulnud mees ei mõistnud tava nõnda kiiret teket.
Nüüdses Eestis püütakse traditsioonidele veelgi kiiremini juured alla kasvatada. Iseasi, kui tugevad ja õigustatud need tegelikult on.