Vastukaja: Häbi, mure ja kurbusega taasiseseisvumispäeval

Pille Murrik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Head jaanipäeva! Ja ma ei vihja sellega mitte millelegi.

Olen loomult optimist ja tahaksin olla lootusrikas ka Eesti riigi tuleviku suhtes. Olen arvamusel, et vabadus ei kukkunud meile sülle, vaid oli paljude arengute tulem, mille taga olid konkreetsete inimeste valikud.

Tänane koosneb eilsetest valikutest ja tänaste valikutega kujundame homset. Paraku olen tänasel päeval kurb, tõsiselt mures ja tunnen häbi paljude Eestis toimuvate asjade pärast.

Taasiseseisvunud Eesti on mu noorema pojaga ühevanune. Loomulikult on teismelise pojaga mõningaid muresid: unustab mõned lubadused või kodused tööd, teeb koolis Tootsi-tempe jms, kuid olen siiski rahul ja tema üle õnnelik. Seda seepärast, et tal on süda õige koha peal, ta on aus ja kaastundlik, hooliv ja sõbralik. Juba siis, kui ta käis veel lasteaias, ütlesid kasvatajad, et ta tunnistab alati oma eksimusi ega aja süüd teiste kaela.

Emana olen kogenud, et võin teda usaldada ja hindan seda kõrgelt. Temaga võiks luurele minna, sest ta ei vea alt. Tema valmisolek õppida ja areneda kasvab aasta-aastalt.

Lastevanemate koolitusel õpitakse last kasvatama häbistamata ja süüdistamata. Selle tulemusel kasvavad lapsed valehäbita, kuid arenevad vastutustundlikeks inimesteks. Kui mõni sellise inimese tegu on kahjustanud teist inimest või on ebaeetiline, tunneb selline inimene kahetsust ja muudab oma käitumist.

Riigivalitsemisel aga näeme, et vastutustundlikud inimesed astuvad tagasi teiste eksimuste pärast, ebaeetiliselt käituvad inimesed seevastu kasutavad võimulolemist jätkuvalt omakasu huvides. Ei hakka näiteid tooma, sest loetelu saaks pikk. Kel on silmad, kõrvad ja mõistmine, teavad niigi ja ega asjaomaseid huvitagi teiste arvamus.

Kahju, et saamata suureks arvult, väheneb iga päevaga lootus saada suureks vaimult, sest kuidas saaks rahvas vaimselt kasvada, kui riigijuhid ei ole vaimsed liidrid, rääkimata sellest, et haridussüsteem tervikuna ei toeta ega väärtusta isiksuslikku arengut, pigem vastupidi.

Liiklusõnnetused vähendavad rahvaarvu kiiremini, alkoholismi mõju on salalik ja pikaaegne. Üksikud püüded midagi parandada ei aita, kui puudub süsteemne ettekujutus riigist kui tervikust ja sellest, kes oleme, mida tahame ja kuhu oleme teel.

Kala hakkab mädanema peast ja rotid põgenevad uppuvalt laevalt.

Sügava kurbusega,

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles