Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2090237t1h197a.jpg)
Kõige targemad, töökamad ja ausamad ei ole alati kõige rikkamad mitte kusagil. Ka mitte sõjaeelses Eestis, mis tänapäeval paljudele kauni ja puhta Kunglana näib.
Kus ta siis on, see lihtsa inimese vabadus? Kus saab teda ihusilmaga näha, käega katsuda, hambaga proovida?
Ma tean tegelikult päris mitut sellist kohta. Eesti rannik on neid täis. Ei pea kuuluma tingimata
«esimese Eesti» sekka, et võtta ette väike matk näiteks mööda tihedalt neemede ja lahtedega liigendatud põhjarannikut ja leida iga poolsaare tipust mõned äravahetamiseni sarnased lagunenud rajatised.
Need on Nõukogude piirivalve maha jäetud vaatetorn ja väljaulatuva betoonmuuliga tellisehitis. See hoone peitis endas kunagi võimsaid proektoreid, mille valgusvihk muutis viie kilomeetri kauguselt üle libisedes kottpimeda sügisöö nii valgeks, et võis ajalehte lugeda.
Need rajatised pidid aitama impeeriumi piiri valve all hoida. Vaenlase sissetungi eest? Pigem ikka omade väljatungi eest.
Kõik need neemetipud olid loomulikult inimestele suletud. Nagu enamiku osa aastast pea kogu rannikuala. Sellised asjad võivad 15 aastaga meelest ära minna. Seepärast tasuks vahel nende vaatetornide ja proektoriangaaride juures jälle ära käia ja veidi vabaduse lõhna kopsudesse tõmmata, et see meelest ära ei läheks. Ning ei ununeks seegi, et vaid veidi rohkem kui 15 aastat tagasi oleks selline jalutuskäik olnud tõsine seaduserikkumine.
Mis see vabadus siis muud on, kui võimalus teha loomulikke asju näiteks jalutada oma maal mere äärde. Või jumal hoidku isegi rannas paat merre lükata ja kaldast eemale sõuda, ilma et sulle esitataks süüdistus põgenemiskatses. Kõik see on ju nii loomulik ja enesestmõistetav.
Kuid kas on? Kes on piisavalt vana, võiks meenutada, et loomulik on see vaid 15 viimast aastat. Enne seda oli loomulik selle võimaluse puudumine.
Võtta vabadust loomulikuna on ühtaegu meie õigus kui ka nõrkus. Maailmas on tuhandeid rahvaid, kuid vaid umbes paarsada riiki, nii et rahvusriik on väheste privileeg, mitte enesestmõistetav õigus.
15 aastat on lühike aeg. Kuid ka hirmuäratavalt pikk, kui meenutada, et esimene Eesti riik kestis vaid napilt 22 aastat. See peaks tegema valvsaks ja hoidma meeles teadmist, et meie riik ei ole iseenesestmõistetav asi, mis on antud igavesest ajast igavesti ja mille säilimise nimel ise midagi tegema ei pea.
Mind teevad nõutuks inimesed, kes väidavad, et 15 iseseisvusaasta jooksul ei ole toimunud mingit positiivset arengut ja kõik läheb järjest kehvemaks ja kallimaks. Mõnd sellist võib kohata enam-vähem iga süldipeo rohkem või vähem lookas laua taga umbes pärast neljandat tervisenapsi. Kõikvõimalikud rahvusvaheliselt tunnustatud reitinguagentuurid ja miljonilistes tiraaides ilmuvad seni usaldusväärseks peetud majandusväljaanded, mis vastupidist väidavad, on nende arvates pimedusega löödud või on keegi kinni maksnud kes küll?
Kusjuures selline kibestumus ei sõltu üldsegi mitte konkreetse isiku enda majanduslikust olukorrast. Niisuguseid «läbinägelikke» tüüpe võib kohata väga erineva sissetulekuklassi esindajate hulgas.
Lõppude lõpuks leidub ju alati keegi edukam, jõukam ja õnnelikum, kes seda teps mitte väärt ei ole. Ja mis seal salata, ega tihtipeale olegi.
Ainult et selline nähtus ei ole ainult Eesti Vabariigi omapära, vaid paraku üsna levinud kogu maailmas. Kõige targemad, töökamad ja ausamad ei ole alati kõige rikkamad mitte kusagil. Ka mitte sõjaeelses Eestis, mis tänapäeval paljudele kauni ja puhta Kunglana näib.
Sellise roosa pettekujutelma vastu aitab hästi näiteks Osaks Lutsu följetonide või Tammsaare «Tõe ja Õiguse» IV osa lugemine. Oi kui hingekosutavalt tuttavad ja tänapäevased tunduvad mõned sealsed tegelased. Oi kui tihti kohtame tänapäeval otsekui Tammsaare sulepea otsast kukkunud Köögertale, kes usuvad tõemeeli, et just nemad oma semlakitega ongi see keiser, usk ja isamaa. Kuid ei toonased ega tänased Köögertalid, Vurtsmanid ja Järkovitsid ole ju Eesti riik.
Nii et küsimusele, kas me siis sellist Eestit tahtsime, võib vastata: jah, kui meil oli kainet meelt ja reaalsustaju, siis umbes sellist Eestit me tahtsimegi. Vaba ja õiglast võimaluste piirides. Sest ideaalne riik kuulub ühiskonnateaduses samasse kategooriasse mis ideaalne gaas füüsikas neil mõlemal on kõik ideaalsed omadused, kuid reaalses maailmas pole neid kumbagi olemas ega saagi olla.
Viimane katse rajada ideaalset riiki jättis endast maha lagunenud proektoriangaarid ja vaatetornid. Muide, kui seda veel tehtud ei ole, tuleks need kiiremas korras riikliku kaitse alla võtta, et nad lõplikult ära ei laguneks ja meil oleks ka edaspidi koht, kus käia vabaduse lõhna nuusutamas.
Kui see argimuredega maadeldes ununema kipub. Olgu see pealegi vaid «vabadus võimaluste piirides». Teistsugust ei ole ega saagi olla.
Mart Linnarti «Vabadus võimaluste piires» sai Postimehe ja Kuku raadio esseekonkursil «15 aastat vabadust» teise preemia. Hille Karmi võidutöö «Kadunud kinga otsimas» oli tänases lehenumbris avaldamiseks kahjuks liiga pikk.