/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2008/07/16/57563t1he545.jpg)
Peavalutablett toidupoes pole kommertsküsimus
Juhtkiri: ravimid ja äri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arstirohud, ükskõik kas retsepti alusel väljastatavad või käsimüügiravimid, peaksid olema võimalikult hästi kättesaadavad, see on nii tervishoiusüsteemi toimimise kui ka laiemalt elukvaliteedi huvides. Küllap jagavad sellist arusaama kõik inimesed, kaasa arvatud poe- ja apteegikettide omanikud, kes on seoses ideega paisata osa käsimüügiravimitest kaubandusvõrku omavahel avalikkuse ees piike murdmas. Just see ühine seisukoht võiks olla edasiste otsuste vundamendiks.
Rääkides ravimite kättesaadavusest, tuleks vaadelda kaht asjaolu. Kõigepealt müügikoha (apteegi) lähedust või kaugust ja lahtiolekuaega ning teiseks seda, et ravimiostu eesmärk saaks parimal võimalikul moel täidetud. Teisisõnu – et ostetud ravim leevendaks häda, mis inimest parasjagu piinab. Siinkohal on oluline ostja võimalikult hea teavitamine, olgu suusõnal või ravimi infolehe kaudu.
Konkurentsiameti analüüsist alguse saanud ja nüüd juba ministrite töölauale jõudnud arutelu senise ravimimüügi korra leevendamise üle ehk siis lihtsalt öeldes «peavalutablett toidupoodi!» on vana teema taastulek. Otsuseid langetades ei tuleks aga lähtuda kellegi ärihuvidest, vaid sellest, milline oleks parim lahendus meie kõigi heaolu ja tervist silmas pidades.
Nii näiteks ei ole ju linnades probleeme ei konkurentsi ega kättesaadavusega. Apteeke on küllalt, igas kaubanduskeskuses, mis on Lääne-Euroopaga võrreldes ülipikalt avatud. Seega ei ajenda kaupmehi magusa ravimiäripiruka nimel võitlema mitte hool ja armastus tarbija vastu, vaid labane lootus oma käibeid suurendada.
Hoopis teine lugu on maapiirkondades, kus tankla või toidupood võib küll olla üsna käeulatuses, ent lähim ladina köök asub kilomeetrite kaugusel. Kui aga osa käsimüügiravimite käibest kaob, tähendab see paljudele väikeapteekidele luigelaulu ning retseptiravimi saamiseks tuleb maainimesel edaspidi bussiga linna sõita. Siin on huvitav lahendus soomlastelt, kel maapiirkondades pakuvad apteegid kauplustes nii-öelda ravimikapi teenust.
Käsimüügiravimite osaline turustamine tavakaupluses kätkeb endas mitmeid probleeme. Näiteks võivad inimesed hakata lahendama oma vaevusi kergesti kättesaadavate, aga mitte kohaste ravimitega. Just sel põhjusel on lõunanaabrid lätlased ravimimüüki hoopis karmistamas, lõpetades nii-öelda selveapteegid.
Küll aga võiks ravimiamet selles kontekstis analüüsida ka seda, kui hästi apteekides inimesi üldse teenindatakse ja miks inimesed mõnikord nõustamisest loobuvad. Mõnel tundlikumal teemal sooviks ravimiostja ehk apteekriga vestelda omavahel, mitte järjekorra ees piinlikkust tundes.