Vastukaja

Meie statistikast ja edasiminekust

Priit Potisepa arvamuses (PM, 01.08.) väidetakse ilmselt teatava uhkusega: «Statistikaametit ei saa praegu keegi mõjutada, sest metoodika valikus lähtume ainult Euroopa Liidu statistikasüsteemis otsustatust.»

Selle kohta tuleks esiteks märkida, et eurostatistika metoodika on eeskätt suunatud liikmesriikide võrdlusele ja seega ei tohiks ainult sellest lähtuda, kui tegemist on kohalike probleemidega. Nt on karmima kliimaga maades elamute maksumus kõrgem ja seega ka elamute hinnatõusud olulisemad. Seoses sellega hakkas nt Soome statistika hiljuti tarbijahinna tõusu sisse arvestama ka elamispinna kallinemist, seda erinevalt Eurostatist ja meist.

Teiseks, kui meie statistika tõesti lähtub ainult eurostatistika metoodikast, millest siis tulenevad sellised tõrked nagu see, et juba mitu aastat Eurostati majandusliku kihistumise tabelites Eesti andmed puuduvad? Kas nad kardavad äkki, et neile saadetud näitajaid suutis siiski «keegi mõjutada»? Vähegi normaalses riigis peaks olulise majanduskasvuga kaasas käima leevenduvad kihistumise näidud, sest koos majanduskasvuga suurenevad nendes näitajates silduvad jagajate väärtused, kuid meie statistika järgi ei taha Eesti kihistumise indeksid kuidagi langeda.

Muidugi oleks Euroopa Liidu statistikasüsteemist meil vaja palju veel üle võtta. Kas või sedagi, et kui seal antakse mingid statistilised näitajad, isegi mingid keskmised, siis on seal antud ka selgitused selle kohta, millistele mõttekäikudele pole neid keskmisi soovitav kasutada, et nt nende järgi ei tohiks liikmesriike rangelt reastada, et tuleks piirduda riikide grupeerimisega jne.

Potisepp käsitleb ka nn edasimineku probleeme: «Üle 65-aastasi on meil alates 2003. aastast rohkem kui kuni 15-aastasi.»

Muide, Eurostati tohutu andmevaramu alusel võib peaaegu kindlasti tõestada, et mida suurem kaalukus mingis liikmesriigis on üle 65-aastastel, seda nii majanduslikult kui ka poliitiliselt kõrgema arengutasemega rühma see riik kuulub. Seega võime ammutada täiendavat lootust, et tosina aasta pärast kuulume euroliidus keskmise tasemega rühmas vähemasti allaserva. Riikide hulka, kus tavaliselt domineerivad tõesti ealiselt küpsed ja haritud poliitikud, majandusmehed, teadlased jne, kus majanduskihistumine ja maksud vastavad eeskujulikele Skandinaavia maadele, kus osatakse isegi presidente ilma populismita valida jne.

Muidugi on meil kõige selle saavutamine seotud suuremate pingutustega, sest okupatsioonide käigus kaotasime tohutult, mitte ainult majanduslikult, vaid ka inimkapitali poolest, pärisime kõrge etnilise killustatuse, ohtlikult kõrge transiidisõltuvusega sarnased nähud jne.

Ülo Ennuste