Peeter Kreitzberg: latt, mille ületamist ei nõutagi

Peeter Kreitzberg Foto: Peeter Langovits.

Endise haridusministri Peeter Kreitzbergi (SDE) arvates on praegune riigieksamite süsteem mõttetu, sest see ei kontrolli teadmisi, vaid loob pingerida ülikooli pääsemiseks.

Riigieksamite põnev aeg on ammu läbi, uuteks eksamiteks valmistumine pea algamas, kuid kahtlused nende otstarbekuses püsivad visalt. Meie standardiseeritud riigieksamite süsteem kujundab hariduselu enam kui mis tahes muud regulatsioonid ja deklaratsioonid hariduse eesmärkidest. Numbriline näitaja inimese või asutuse toimetulekust lummab igal juhul, ükskõik, mis selle taga on.

Õpitagu ühte ainet koolis kaks, neli või kuus tundi nädalas, olgu koolis Eesti kõige andekamad õppurid või need, kes gümnaasiumi eluspüsimiseks koolile oma kohaloluga riigieelarvest pearaha toovad, ikka pannakse latt ülikooli pääsemise kõrgusele. Et paljud ei suuda latti ületada, siis ületamist ei nõutagi. Kunagi piisas riigieksami edukaks sooritamiseks vaid üheprotsendilisest tulemusest, praegu on õnnestumise kriteerium kerkinud 20 protsendini.

Eksami mõte on õpitu omandamise kontroll ning alla 50-protsendiline sooritus loetakse tavaliselt ebaõnnestunuks. Pole mõtet kontrollida, kui kaugele jääb tavagümnaasiumi keskmine tulemus Hugo Treffneri gümnaasiumi või prantsuse lütseumi keskmisest tulemusest. See tähendaks, et paljude gümnaasiumide õpilased peavad sooritama ülesandeid, mida kool pole üritanudki neile õpetada.

On siiski üks väljapääs: vorpida õpilased eksamiküpseks drillimise ja päheõppimise teel. Ehk tulevadki eksamil täpselt päheõpitud ülesanded ja arusaamist või analüüsivõimet pole vajagi.

Igal aastal osutub mõni riigieksam paljudele raskeks. On siis mõnel aastal inglise keelt või matemaatikat halvemini õpetatud kui eelmistel? Ei ole. Lihtsalt riigieksami ülesanded kontrollivad muud, mitte seda, mis õpitud.

Vana pedagoogide nali räägib, kuidas muusikakoolis klaverimängu õppinud õpilasele antakse lõpueksamil pihku tromboon ja palutakse näidata oma oskusi ja võimeid just sellel instrumendil. Kui õpilane protestib, siis öeldakse talle: see ju üks muusika kõik. Kui just üleriigilise eksami kramp ja sellest johtuv drill õpetajat ei juhi, siis õpetatakse kõigis koolides enamikku aineid mõnevõrra erinevalt.

Kirjand peaks välistama päheõppimise ning näitama arutlemisoskust, loovust, originaalsust ja mida kõike veel. Aga võta näpust. Õpid kümmekond kirjandit pähe ja tõenäosus, et üks neist läheb eksamil täie ette, on üsna suur. Või kombineerid mitmest tekstist mälu järgi ühe. Tundub utoopiline, kuid igal aastal kuulen ma ka sellistest juhtumitest.

Praeguse riigieksamite süsteemi vead pole tehnilist, vaid põhimõttelist laadi, need ei arvesta Eesti gümnaasiumi eripära. Meie gümnaasium on massigümnaasium, kuhu läheb üle kahe kolmandiku põhikooli lõpetanutest. Massigümnaasiumis on mõttetu kontrollide kõigi lõpetajate teadmisi ja oskusi, lähtudes ülikooli astumise võimekusest. Mõttekaks ei muuda seda ka 20-protsendise edukriteeriumi seadmine.

Nii me tunnistame eos, et suure osa õpilaste jaoks pole eksam õpitu kontroll. Ühegi eksami edukus ei tohi olla alla 50 protsendi. Praegune eksamisüsteem võõrutab õppimisest ja asendab selle mehaanilise drilliga. Selline süsteem sobiks eliitgümnaasiumisse, kus õpib paarkümmend protsenti akadeemiliselt kõige võimekamaid.

Eksamitööde kontrollimine kooliväliste riiklike komisjonide poolt on aga õpetajate umbusaldamine, see on ka rahaliselt kallis ja korralduslikult kohmakas. Eksamitööd tuleb kontrollida koolis, kus eksam on sooritatud. Praegune riigieksamite süsteem eksisteerib justkui Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse olemasolu õigustuseks. Olen alati kahelnud sellise riikliku standardibüroo otstarbekuses.

Kriitika riigieksamite üle on jäänud praktiliselt tähelepanuta. Alles viimasel aastal on arutelud jää liikuma lükanud, kuigi liiga aeglaselt ja väheradikaalselt. Paljude arvates vajame kahetasandilist eksamisüsteemi. Ühega lõpetatakse gümnaasium, teisega astutakse kõrgkooli. Kuigi selline süsteem vastab eksami loogikale paremini, tekib ikkagi küsimus, kas sedagi on vaja. Üleriigilisel standardiseeritud eksamil on mõte, kui ta kontrollib õppekava miinimumi omandamist, mis on kohustuslik kõigile gümnaasiumidele ja ka kutsekeskkoolidele. Mõlema koolitüübi kohustuslik õppekava tuleb ühtlustada, see tõstaks ka kutsekeskkoolide prestiiži.

Kõik keskkooli lõpetajad peaksid sooritama eesti keele eksami. Millest see koosneb, on endiselt terav vaidlusküsimus. Õpilaskonna arvates oleks vaja sisse seada suulise eneseväljenduse komponent, mis tõepoolest määrab inimese elus rohkem kui (päheõpitud) kirjandi kirjutamine.

Eksamite põhihäda ongi selles, et kontrollida tahetakse seda, mis on kergesti mõõdetav, näiteks kirjavigade hulk kirjandis, mitte seda, mis on hariduslikus mõttes tähtis, kuigi mitte nii objektiivselt hinnatav. Võõrkeele ja matemaatika eksam miinimumnõuete tasemel peaksid samuti kuuluma kohustuslike hulka. Lisaks peaks koolid läbi viima üks-kaks kohustuslikku eksamit vastavalt kooli õppesuunale ja õppekavale.

Nende nn koolieksamite raskusaste ületaks oluliselt riigieksamite oma. Kõigi eksamite eduka sooritamise kriteeriumiks on vähemalt 50-protsendiline tulemus. Kõiki eksamitöid kontrollib ja hindab kohe pärast eksamit kooli komisjon. Eksamid toimuvad pärast korralise õppetöö lõppu.

Kõrgkoolid võiksid ülejäänud ainete osas arvestada lõputunnistuse hindeid, mis paljude uuringute järgi on väga hea prognoosiva väärtusega tulevase akadeemilise edu suhtes. Kindlasti peaks olulise koha omandama vestlus kõrgkooli astujatega. Kõrgkoolid võivad läbi viia ka täiendavaid eksameid, kuigi nende mõttekus tekitab kahtlusi.

Eksamisüsteem võib muuta õppimise drillimiseks, milleks ta ongi muutunud, või anda võimaluse omanäoliste koolide ja õpetamisviiside tekkeks. Eelistada tuleks viimast.