Juhtkiri: kooli koht edetabelis üksi ei näita midagi
25. august 2009, 23:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et koolide edetabel igal aastal rohkesti elevust tekitab, pole mingi üllatus. Iga õpilane tahab ju teada, kui nõrgas või tugevas koolis ta on. Iga lapsevanem tahab hinnata oma võsukese väljavaateid edasistele õpingutele ning et riigieksamid on haridusteel oluline verstapost, on nende põhjal kokku pandud koolide edetabel selleks üks võimalus.
Ent koolijuhid rõhutavad, et enne kui edetabelikoha pärast lapsele uut kooli otsima tormata, tuleks uurida, miks kool just sellel kohal on, mis on kooli languse või tõusu taga.
Nii näiteks võib väikese kooli andekas laps, kes mingi eksami ainsana teeb, saada parema tulemuse kui teise kooli terve lend. Ning üks tõuseb, teine langeb. Et edetabelikoht üksi vähe näitab, seda kinnitab ka näiteks mulluste tõusjate ja langejate keskmiste hinnete dünaamika – hindepunktide erinevus jääb eelmise aastaga võrreldes enamikul alla kümne.
Teisalt jällegi ei saa koolide edetabelijärjestust ka täiesti tühiseks pidada. See moodustatakse riigieksami tulemuste põhjal, kuid Eesti praeguses hariduskorralduses on need kõige tähtsamad tulemused kogu koolitee jooksul. Just riigieksami tulemustest sõltub, kas ja kui palju tulevikuteid on noorel valida, kas soovitud kooli ja erialale on tee vaba või hoopis püsti. Ent see, kas inimese tulevik peaks sõltuma abituuriumikevadest, on muidugi iseküsimus.
Endine haridusminister ja praegune riigikogu kultuurikomisjoni liige Peeter Kreitzberg ründab riigieksamite süsteemi üsna teravalt, leides, et see ei kontrolli omandatud teadmisi, vaid loob ülikooli pääsemiseks õpilaste pingerida. Süsteemi pooldajad toovad jällegi plussidena esile lihtsuse – õpilane ei pea enam sooritama koolilõpu ja ülikooli astumise eksameid eraldi – ja objektiivsuse – et tulemusi hinnatakse koolist väljaspool, ei saa õpetajaid subjektiivsuses kahtlustada.
Vana korra juurde, kus lõpueksamid ja sisseastumiseksamid eraldi teha tuleb, ei taha ilmselt keegi naasta. Aga et süsteem vajab teatud määral kohendamist, seda leiavad üldiselt nii õpetajad, eksperdid, lapsed kui ka vanemad üsna üksmeelselt.
Kuid olgu kool millisel edetabelikohal tahes, raamatukogud on kõigile õpilastele avatud, enesetäiendamine igas koolis kiidetud ning lapse suhtumise haridusse määrab kõigepealt ikkagi kodune hoiak. See tähendab, et ka riigieksamite poolest nõrgast koolist võib tulla Nobeli preemia saaja, kui tahet ja talenti on.