Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2082067t1h6093.jpg)
Ärimehest Pärnu abilinnapea Cardo Remmel arutleb koolilõpetajatele mõeldes elus ettetulevatest valikutest.
Minu sõber, rahvusvahelise kontserni juht rääkis mulle, kuidas ta tegi hiljuti läbi Põhja-Hispaania palverännaku. Teekonna, mida mööda aastasadu on tuhanded, rohkem või vähem kristlased käinud, leidmaks oma mina. Just seesama retk, millest kirjutas kultuskirjanik Paulo Coelho oma romaanis «Maagi Päevik.»
Ausalt öeldes oli see kummastav, sest Juhan, kellest jutt käib, on muidu hoopis teist tüüpi inimene. Kainelt kaalutlev, tugevalt tööd ja karjääri teinud mees, kelle elu on paigas ja garaais Volvo. Aga nagu ta mulle ütles, andis askeetlik ja nädalaid kestev jalgsimatk talle tasakaalu elus ja tegi teda õnnelikumaks kui kunagi varem.
Tänapäeva koolilõpetaja valikud ei piirdu ainult Eestiga haridussüsteem on ühtlustatud kogu ELis. Tööjõu vaba liikumine ei ole loosung, vaid reaalsus. Ameteid on rohkem kui kunagi varem. Tehakse tööd ja teenitakse raha, siis vahetatakse töökohta ja teenitakse veel rohkem raha. Aga milline tee viib õnneni? Ent alati enne otsustamist tuleks küsida «miks».
Eluideaal, mida koolilõpetajalt ootavad vanemad ja naabrid, võib lõpuks kuulsast kunstnikust teha keskpärase raamatupidaja. Või minu sõbra Juhani, kes hoolimata kallist Volvost garaais palverännakul vett ja leiba sõi.
Kas te olete lugenud raamatuid, kuidas saada miljonäriks? Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi? 19. sajandi algusest peale on raamatukauplused selliseid raamatuid täis.
Algatajaks Benjamin Franklini teos, mis jutustas, kuidas üks Bostoni küünlavalaja seitsmest lapsest, puruvaene noormees omandas ainult tänu oma arukusele varanduse ning võitis maailma kõige tähtsamate inimeste sõpruse ja austuse. Sealt on pärit ka enesetäiustamisele pühendatud mõttetera «vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi.»
Inimestel on mure, et äkki me ei vasta eluideaalile, mille ühiskond on seadnud. Kui koht ühiskonnaredelil teeb muret, siis on põhjuseks asjaolu, et arusaam õigetest valikutest sõltub tugevasti sellest, mida teised meist arvavad.
Seepärast meeldib mulle revolutsiooniline Briti kirjanik John Ruskin, kes on öelnud lausa lapselikult, et pole olemas rikkust peale elu. Elu, mis hõlmab võimet armastada, tunda rõõmu ja imetlust. Kõige rikkam on see maa, mis kasvatab kõige rohkem õilsaid ja õnnelikke inimesi. Kõige rikkam on see inimene, kes olles teinud endale eluülesande selgeks, mõjutab oma isiku ja ande abil teiste elusid.
Materiaalne vara ei ole elus peamine, aga ilma selleta ei ole ka elu. Ehk nagu äritegevuses kui ei ole kasumit, pole ka missiooni. Juhan on endiselt ettevõtte juht ning autost pole ta samuti loobunud.