Vastukaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Manipuleerimine eakatega
Artiklist «Eesti kõrgharitud ei oska arvutit kasutada» (PM 27.06.) saame teada, et sellisesse häbiväärse seisundisse olla meid Eurostati uuringus justkui viinud vanemad inimesed.
Haridusministeeriumi väitel tulenevat kõnealune häda sellest, «et Eestis on vanemaealiste hulgas kõrgharituid rohkem kui ELis keskmiselt».
Linnar Viik aga on selle artikli järgi öelnud, et «selliseid töökohti, mis nõuaks arvutikasutamise oskust vanemate inimeste seas, on meil suhteliselt vähe».
Et Eurostati materjal on kokkuvõtlikult igast elementaaroskustega hiirklõpsijast ainult paari kliki kaugusel, siis saaks sealt peaaegu igaüks meist näha, et Eesti kohta Eurostatil selles küsimuses üle 54 aasta vanuste inimeste puhul andmeid kättesaadaval ei olnud.
Nad ei ole ka ise neid andmeid hakanud ekstra välja uurima, sest tegemist ei ole uuringu, vaid pelgalt ülevaatega.
Ülo Ennuste
Kergem on hukka mõista kui mõista
Armsad eestlased, ärge rutake oma tundepuhangus teise teguviisi hukka mõistma, süüvimata selle tagamaadesse ning mõistmata tõelisi ajendeid.
Me kõik mälestame hardusega Vabadussõjas langenuid, kes kodumaad vaenlaste vastu kaitstes elu andsid. See mälestus on meile püha ja on valus, kui keegi seda haavab.
Teises maailmasõjas võitlesid hitlerlaste vastu Nõukogude inimesed, keda mitme põlvkonna kestel oli kasvatatud vastavate ideede vaimus.
Nemad teadsid ja olid veendunud, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu ja eestlane on Nõukogude pere liige. Neile oli kogu NSVL kodumaa.
Need Nõukogude noored võitlesid sissetunginud vaenlaste vastu, et kaitsta meie ühist kodumaad. Nende veendumus oli, et nad kaitsesid meiegi Eestimaad ning rahvast. Mõistkem seda ja austagem seda ning pidagem pühaks seda ohvrit! Pronkssõdur pole meid küüditanud ega piinanud ta püüdis meid päästa.
Häbi poliitikuile, kes inimeste pühamaid tundeid riivates püüavad vaenu õhutada. Eesti rahvas, võtkem mõistus ja kaine meel appi ja mõistkem asja sisu. Jäägu pronkssõdur Tõnismäele ja igavene tuli tema ette. Sama selgitust kuuleks ka Saksa poolel langenute käest. Nende mälestus sobiks kõrvuti jäädvustada.
Mul on Tallinnas klassiõde, kelle vend langes Velikije Luki all. Ta toob ikka lilli pronkssõduri jalamile 9. mail, sest mujale ei oska ta neid viia. Ta ei olnud mingi kommunist. 9. mai oli ju selle koleda sõja lõpp, mis puhkes ainult poliitikute huvides, mitte rahva tahtel, kes ainult kannatas.
Pilvi Helimets
Suvine teemadepuudus
Tundub, et suvel ei suuda ükski uudistekanal ega meediaväljaanne midagi asjalikku toota.
Parlament läheb puhkusele, isegi presidendivalimistega seotud uudised on aina pehmemad, riigijuhid poseerivad suverõivastes, mõtlikult koduaia väravale toetudes ja kaugusse vaadates.
Peamiseks adrenaliinitekitajaks on sport, sel suvel siis peamiselt riigitelevisiooni vahendusel jalgpalli MM, mida segab kõike muud varjutamast vaid lihtne tõsiasi, et eestlastel sellele võistlusele kuigi palju asja ei ole.
Oleks jälle olümpiamängud või isegi kergejõustiku maailmameistrivõistlused, ei pääseks me kuhugi mõtisklustest eestlaste saavutuse, rahvusliku uhkuse jm üle.
Ah jaa, pronkssõduri ma unustasin. Kuid tundub, et seegi muutub ilmade ja vee soojenedes aina vähem tähtsaks.
Nii jõuame suvega ära unustada, et elu on tegelikult tõsine asi ja praegu laisalt rannaliival mängitav presidendimäng otsustab Eesti riigi jaoks palju.
Meedia, eelkõige viimasel ajal ainult jalgpallilainel viibiv ja riigi raha ees oma tööd tegev ETV peaks ikka suvel jääma asisemaks kui rahvas.
Anne Kaarnak